Would you like to react to this message? Create an account in a few clicks or log in to continue.



Logi sisse

Unustasin parooli

Latest topics
» 24 h läbu ja teematut juttu - vol 22
by Tinnnnu Reede Jan 22, 2021 11:04 am

» Tead mis? See on legacy!
by Ananass Reede Aug 07, 2020 4:28 pm

» Kellukese pildikogu
by Ananass Püh Veeb 02, 2020 4:43 pm

» Sims 2 lisaosad
by kristiinahelena Laup Dets 21, 2019 10:05 am

» Elina The Sims 4 pildid - 6 juuni 2018
by melachi the witch Kolm Juun 06, 2018 1:59 pm

» Kellukese pildid
by kelluke Kolm Mai 30, 2018 2:49 pm

» The Carmola Family Pictures from Redisch
by Redisch Laup Juul 11, 2015 10:40 am

» Pisikesed probleemid, mis oma teemat ei vaja
by Sillylicious Teis Juul 07, 2015 10:40 am

» The Sims 4 Lühitutvustus
by Meow Kolm Veeb 18, 2015 10:43 am

Similar topics

,,Marionett" järjejutt

3 posters

Go down

,,Marionett" järjejutt Empty ,,Marionett" järjejutt

Postitamine by LittleMissy Esm Märts 21, 2011 11:34 am

Tsauka! wink

See siin minu järjejutt, mitte kõige värskem, aga samas mõtlesin temaga ikka jätkata.
Esimene osa võib anda natuke vale kujutelma loo sisust, aga loodetavasti loete siiski ka järgmisi osasid.

Seniks aga...
ENJOY! smile

1.osa

Tik-tak-tik-tak kell klassiseinal keerutas päripäeva enda seiereid. Sisse paistis palav päike, kuivatades potilillede värskelt kastetud mulda ning pani inimesed tänaval higist leemendama.
Marion heitis enda blondi juuksesalgu uhkelt seljale, torutas korra huuli ja lasi pilgul veereda üle ahastuse klassiparve, enne kui tõusis ning sirge seljaga oma töö õpetajale viis. Tüdruk muigas õelalt, kui paberiservale ilma läbilugemata "5" kirjutati. Ta pilgutas eesreas olevale Timole silma, mille peale too vargsi naeratas, ning kõndis siis tagasi enda pingi juurde.
Aeglaselt tõmbas neiu enda pinaliluku kinni, mille krigisev hääl vaikses klassis justkui kajas. Suure kolksuga heitis ta kotti päeviku, tõmbas lukud kinni, tõusis, sättis seelikut ja toppi ning astus siis uhkelt klassist välja, pikad juuksed taga lendlemas.

Mõrd. See oli ainuke sõna, mis võis Marion Säli iseloomustada. Tema nukunäo taga pikutas mõnusasti Kurat ise, mis vajadusel endast märku andis. Ojaa, teda võis näha üsna tihti.
Koridoris oli üsna vaikne, peale seitsmendike, kes olid järjekordselt tunnist välja saadetud. Tavaliselt oli neid kolm, vahest neli, kõik poisid. Kelmikalt tegid nad Marionile silma, mille peale tütarlaps naeruväärselt turtsus ning sosistades õhku: ,,Tited.
Tunnid pidid lõppema viieteist minuti pärast, seepärast tegi neiu ka suhteliselt kiiresti, tõmmates õhukese jaki selga ja nimetissõrmega paari kohta, kuhu puudrit liiga palju oli sattunud, ettevaatlikult hajutades. Korraks kiikas ta klassisukse poole, lootes näha Angelikat. Selle asemel tuli hoopis Emmeliine, kaks õhukest punupatsi vinnilise näo ette langemas. Kõhnem kui piitsavars, ruuduline pihikseelik ja triiksärk seljas, jalas kulunud rihmikud. Kondised käed hoidmas musta koolikotti. Pead tõstes võis näha ka ümmargusi prille ning paokil suust võis näha breketeid.
Selg küürakil sammus Emmeliine garderoobi, võttes sealt enda kunstitarbed ja läks Marioni kõrvale peegli ette.
,,Sa kohe pidid mu kõrvale tulema vä?" päris Marion koheselt, kulm kortsus, käed natuke ettesirutatud, et tüdrukut eemale lükata. Emmeliine vaikis, vaatas maha ning soris midagi enda koolikotis. Võimalust nähes, haaras Marion ta kunstiasjad, ise õelalt irvitades. Tema õmbluke klassiõde ehmatas, püüdes kotti tagasi saada, kuid asjatult. Ta oli kõigest meeter viiskümmend üheksa ja Marion küündis üle sajaseitsmekümmne kolme sentimeetri.
,,Anna palun tagasi." anus Emmeliine enda peenikese häälega. Seitsemendikud poisid naersid selle peale kõht kõveras, astusid siis paar sammu nende poole, samal ajal nohikut sõimates "kääbikuks" ja "friigiks". Lõpuks, alla andes, hakkas Emmeliine nutma, mille peale Marion naeris, kuid mõistes, et sellisega pole mõtet tegeleda, viskas asjad nurka ja turtsus.
Emmeliine jooksis koti poole, võttis selle üles, samal ajal kibedaid pisaraid valades.
,,Need kuulusid mu emale." nuuksus ta Marioni poole, hoides käes katkisi pintsleid.
,,So what? Mul pohhui, kellele need kuulusid." vastas tüdruk talle järsult. Poisid ronisid tagasi enda klassiukse taha, kui sekretär mingid võtmed koolitädi lauale pani. Kaks neist, Mikk ja Kerdo, lasid kuuldavale peenikese vile. Nooruke sekretär vaatas punastades poisikeste poole ning sammus siis edasi enda kabineti poole.

Kell helises vahetundi ja pärast kolme minutit, oli koridor täis noore. Marion püüdis pilguga Angelikat, kes jooksis juba tema poole.
,,Lõpuks!" ütles ta sarkastiliselt, kui sõbratar jaki selga pani ja nad koos õue hakkasid minema. Angelika pööritas silmi.
,,Sa ikka lähed täna Tomi sünnale?" päris Marion pärast pisikest vaikusemomenti.
,,Ikka. Tüüp saab ju ikkagi kaheksateist." Angelika soris käekotis ja võttis sealt siis telefoni välja.
,,Täna võiks minu pool kokku saada. Ma kutsun Kerttu ja Briti ka kohale." lisas ta kiiresti. Marion noogutas.
,,Ma panin muti käest ta selle valge veini ka rotti. Sellega saame ennast nats üles kütta, enne kui läheme." Angelika naeris ja tegi sõbrannale silma.
,,Väga hea! Kutsume poisid ka vä?" küsis Marion hoogsalt, samal ajal bussi peale astudes.
,,Mm...nagu minu poole vä? No Kerttu võtab enda selle Aleksi kindlasti kaasa ja Brit Kauri. Ja no pluss Timo ja Jusss..." Angelika vakatas poole lause pealt, kui sõbranna nägu krimpsu tõmbus
,,Oh, sorri, tibu! Mul läks täitsa meeles see Jussi asi!" lisas ta ärevalt.
,,Siis pea see meeles! Ma ei taha temast mitte #!?!#agi kuulda!" Marion hingas pahinal välja ja pikast raudtorust kinni haarates, päris kiirest: ,,Kuhu sa siis Annabeli paigaldad?".
,,Annabel läheb ema ja isaga mingi töökaaslase pulma. Järgmise päeva kella viieks õhtul arvatavasti jõuavad koju." vastas Angelika ettevaatlikult, et mitte sõbrannat uuesti ärritada.
,,Ja vaata, Tomi ütles, et igaüks peab midagi kaasa võtma. Jooki. Söögi ta saab ise, aga ta ema ja isa olevat äärmiselt valvad enda baarikapi suhtes. Nii et tema poolt tulevad ainult mõned siidrid ja õlled." lisas ta hetke pärast.
,,Ma võin Janil lasta osta." pakkus Marion, võnksatades korra kehaga, kui buss peatus. Angelika vaatas talle arusaamatult otsa.
,,Jan on mu tädipoeg. Ta noorem vend Magnus veel ajas sulle ühel peol ligi." sai tüdruk peagi nipsaka vastuse.
,,Nüüd mulle tuleb meelde. Magnus oli päris kuum. Kahju, et tal tüdruk olemas oli..." muiates libistasid Angelika sõrmed läbi enda mustade juukste.
,,What ever..." ohkas Marion tülpinult. Ta võttis kotist telefoni ning kirjutas Janile kiiresti sõnumi: Saad u. kolm suurt Gini tuua ja pudel Viru valget? Küsi palju tahad. M.. Vähem kui minuti pärast oli Jani poolt teade läkitatud: k.
Rahulolevalt naeratades noogutas Marion Angelika poole:
,,Ta toob."


***
,,Ema, isaaa, ma olen kodus!" Marion viskas hooletult enda kingad nurka. Juukseid sasides sammus ta kööki, kus nende majapidajanna Kristin süüa tegi.
,,Oo, Marion, sa juba koolist tagasi. Kas sul kunst ei pidanud viimane olema?" üllatus naine, pühkides enda märjad käed vastu ruudulist põlle.
,,Ei ja ära topi enda nina enda asjadesse!" nähvas tüdruk, visates jaki hooletult toolile. Pärast hetkelist rahunemismomenti viskas ta pilgu auravale supile:
,,Iuu, kas see on KALASUPP? Sa tead väga hästi, et ma vihkan kala!". Tütarlapse puuderdatud nägu muutus punaseks.
,,Su ema tellis seda minult." vastas Kristin rahulikullt, hoides tagasi endapoolset vihapurset.
,,Suvasee. Mina seda ei söö. Tee mulle mingi salat või asi." käsutas tüdruk, võttes laualt Cosmopolitani uue numbri.
,,See on väga tervislik, Marion." püüdis naisterahvas tulutult neiut veenda. Tüdruk pööritas silmi:
,, What ever.... Igatahes, ma lähen täna Angelika juurde ööseks. Juhuks kui ema või isa küsivad. Mida nad nagunii ei tee..." neiu silmitses viivuks ühte artiklik ajakirjas, enne kui pöördus elutoas oleva keerdtrepi poole ning jooksis kiiresti enda tuppa.

Ema ja isa. Emma ja Olavi Säli. Marion hüppas enda pehmesse voodi, mis oli täidetud erinevate patjadega. Viimati oli ta näinud enda vanemaid eelmine hommik, kui nood juba täiesriietuses enda kohvisi jõid. Emal oli seljas olnud lumivalge pükskostüüm ning isal, nagu alati, hallikas ülikond tumesinise lipsuga.
Kusagil kotis piiksus telefon, teatades uuest sõnumist. Tüdruk libistas sõrmed läbi kotisangade, avas siis pooleldi lahtioleva luku ja võttis mobiili välja. Sõnum oli Janilt: Ma olen all. Pole aega!. Kiiresti hüppas Marion voodilt üles ning otsis sahtlist paar sajalist, peites need pihku.
Märkamatult hiilis ta mööda Kristinist, ajas sukkade otsa plätud ja jooksis Janile vastu. Poiss ootas aiaväravas, ühes käes suits ja teises must kott.
,,Tänks!" ütles Marion kiiresti, viskas siis pilgu kotti ning nähes soovitud kaupa, muigas rahulolevalt.
,,Palju tahad?" tüdruk pöördus juukseid silme eest eemale lükates noormehe poole.
,,Niiumbes kolm sotti." kibedat suitsu kopsudesse tõmmates, ajas Jan pilgu taevasse, lasi käega üle enda kiila pea ning puhus suitsupilve Marionile näkku, mille peale tütarlaps köhima hakkas.
,,Kurat, sa ikka pead mulle seda sit.ta näkku puhuma vä?" sisistas ta poisile.
,,Ega sa isegi sellest niiöelda "si.tast" ära ei ütle." irvitas Jan, pani motika kiivri pähe ja kustutas koni aia väravale.
,,Ah, mine metsa!" lõi Marion käega, valmistudes tagasi majja minema, kui korraga nõbu mahe hääletoon ta peatas:
,,Khm, kuidas muidu Kerttul läheb?"
,,Hästi, mässab siiamaani enda Aleksiga. Miks küsid?" tüdruku näole langes kaval ilme:
,,Muide, ta tuleb täna siia.". Poiss aga kehitas õlgu, pani mootori käima, viipas korra veel Marionile ning kimas seejärel mööda värsket asfaldteed minema.

,,Oo, kas see oli Jan, kellega ennist rääkisid? Võinuks kutsuda poiss sisse, talle on alati mu kalasupp maitsenud!" Kristin oli Marioni juba märganud ning kallanud ta lõppematu sõnadevooga üle. Tüdruk oli püüdnud võimalikult tasalt, kikivarvul köögist mööduda, aga võta näpust! Kotti varjates saatis ta naisele vaid ebamäärase sisina ja tormas üles enda tuppa, kus pani joogid voodile ritta, kontrollis täpselt üle ning haaras siis öökapilt telefoni. Kiiresti toksis ta puutetundlikule ekraanile Angelika numbri, pani mobiili kõrvaäärde, jäädes hetkeks kuulatama. Alahuult näksides tegi ta aegamisi enda miniseeliku luku lahti, mis libises kergelt mööda neiu peeneid jalgu alla.
,,Jaaa!" Angelika lausa karjus torusse, samalajal kellegi või millegagi rahmeldades. Kostus lustakaid naeruturtseid.
,,Annu, sa vä? Mis sa nii lõbus oled?" Marion tundis, kuidas suunurgad ülespoole kisuvad, tiris kuidagi sukad jalast ning heitis kaks riideset toolile.
,,Ah, tead, Kerttu ja Brit jõudsid varem, nii et hakka ka ennast riidesse panema. Usu mind, Kerts on juba vaikselt seda veinipudelit noolima hakanud."
,,Ära luba tal seda avada, ma panen kohe riidesse!" naerdes lülitas Marion telefoni välja ja asus siis kibekiiresti enda suure garderoobi juurde. Tütarlaps vedas välja mitmeid rõivaid, kuni otsustas leopardi mustriliste retuuside ning laia valge tuunika kasuks, millele keelitas peale musta laia vöö. Jalga läksid punased tikkkontsad ja juuksed said lihtasalt kammitud ning lahti jäetud. Kobamisi tegi Marion endale suitsumeigi, viskas kotti telefoni, rahakoti, paar hügieenitarvet, meigikoti ning koduvõtmed. Enda hiiglasilike kuldkõrvarõngaid kõrva pannes, jooksis ta vastavalt olukorrale, üsnagi meistrlikut trepist alla. Ja siis meenusid tüdrukule joogid ning ta jooksis kontsasi klõbistades tagasi oma tuppa, visates Ginid ja viina samusesse musta kotti. Nüüd juba ettevaatlikumalt, hiilis ta mööda Kristinist, sai kuidagi õue ning võttes tagasi enda tavalise mõrraliku hoiaku, ajas selja sirgu ning käe ühele-teisele poole nõtkuvasse puusa.
LittleMissy
LittleMissy
Veteranliige
Veteranliige

Postituste arv : 529
Join date : 22/07/2009
Age : 26

Tagasi üles Go down

,,Marionett" järjejutt Empty Re: ,,Marionett" järjejutt

Postitamine by Eeesi- Esm Märts 21, 2011 11:52 am

väga lahe. sa võiksid seda ikka jätkata!;D väga hästi kirjutad!;]
Eeesi-
Eeesi-
Veteranliige
Veteranliige

Postituste arv : 3073
Join date : 03/01/2010
Age : 28
Asukoht : tartu

http://eesiraa.tumblr.com/ & http://muffinincity.blogspot.co

Tagasi üles Go down

,,Marionett" järjejutt Empty Re: ,,Marionett" järjejutt

Postitamine by AnnuMušii Esm Märts 21, 2011 11:57 am

Väga lahe!! Mulle meelib, jätka kindlasti!
AnnuMušii
AnnuMušii
Veteranliige
Veteranliige

Postituste arv : 2351
Join date : 23/07/2009
Age : 26

Tagasi üles Go down

,,Marionett" järjejutt Empty Re: ,,Marionett" järjejutt

Postitamine by LittleMissy Reede Nov 11, 2011 9:25 pm

Ma mõtlesin vahepeal paar uut osa lisada. Juhuks, kui keegi lugeda tahab

Eelnevatele kommentaaridele aitäh ka muidugi. smile

2.osa

Angelika koduks polnud sädelev Atlantise villa või isegi mitte kahekordne valge majake, hoolit.setud lillepeenardega ning lahke naabruskonnaga. Puudusid kallid antiikesemed, usin koduabiline ning samuti ei läikinud elutoas viimane sõna kõrgtehnoloogiast.
Kuid ometi tundis Marion end seal alati hästi, võiks öelda, et isegi paremini, kui enda modernses ja luksuslikult sisustatud kodus. Seal puudusid heegeldatud lini.kud ning tikikud padjakatted. Ja nädalavahetustel ei ekselnud mööda tubasi ringi värskelt küpsetatud õuna- või pannkookide unelev aroom.

Koridor, seevastu, polnud siiski koht, kuhu oleks pikemaks ajaks jääda tahtnud. Seintelt koorus maha värv, koridoris hõljus õhus mingi salapäraselt vastik hais ning kõik olin nii võimatult kitsas, et Marion oleks tahtnud karjuda, kui ta ennast seina mööda hiigelsuurest lapsevankrist mööda libistas. Riided said natuke mustaks ja kontsad tantsisid põrandal valssi. Tüdruk urises nagu verekoer, kui lõpuks viiendale korrusele jõudis. Ta vajutas kärsitud mitu korda, pikalt uksekella, meenutades sewllega ära hellitatud viie aastast last. Korterist kostis valjult muusika. Marion kiristas hambaid. Mis teha, loodus polnud teda just parimate iseloomujoontega õnnistanud. Juba väiksest peale oli ta olnud kuumavereline egoist, kuid eks ta tahtiski selline olla. Vähemalt parandanud ta ennast veel polnud.

Keegi kolistas viis korrust allpool ja Marion kiikas korraks üle trepikäsipuu. Peagi ilmus esialgne võõras nähtavale. Poisil oli käes suur kilekott ning närbunud huulte vahel tolgendas suits.Ta oli üsna mõtlik, tumepruunid juuksed tukana parema silma peale vajumas. Marion tundis ta ära huuleneedi järgi. ,,Või, et sina ka siin, Kaur." muigas ta ning kõndis talle nõtkelt trepi peal vastu. Kaur tõstis pea. Tema silmades võis näha hetkelist äratundmismärki, kuid seejärel hingas vaid läppunud suitsuhõngu tütarlapse näkku. Seda tehes kaardusid ta suunurgad veidi ülespoole. Marion sisises veidi ning köhis, nii moe pärast, kuigi kõik teadsid, et aasta tagasi oli ta veel isegi üks suur koni olnud.
,,Ei saanud sisse, mis?" Kaur koukis kuskilt jopetaskust kibu võtmeid, mille Angelika talle usaldanud oli.
,,Ma ütlesin ju Angelikale, et toon ise joogid. Mis mõttega te veel neid ostsite?" Marion ei suutnud teravust hääles tahaplaanile jätta.
,,Tahtsime. Ostsime. Lihtne." Kaur irvitas, keerates lukuaugus võtit. Uks vajus natuke praokile ning noormees tõmbas selle kiire käeliigutusega lahti.
,,Mehed." ohkas tütarlaps, tippides kõrgetel trepiastmetele poisile korterisse järele.

Koridoris oli üsna vaikne. Kaur ja Marion viskasid mõlemad üsna lohakalt enda jakid toolile.
,,Kõik on vist Annu toas." lausus tüdruk mõne aja pärast, kui nad olid üle vaadanud nii köögi ning kiiganud sisse Angelika vanemate tuppa. Söögilaualt leidsid nad ühe tühja Gini purgi ning pooliku krõpsupaki. Kaur tühjendas aegamisi ka enda koti ja jäi siis uhkelt ostetud kraami vaatama. 3 Laysi krõpsupakki, blokk õlut, kuus Gini ja marineeritud kurke.
,,Mida kõike te ka ei ostaks. Ausalt, Kaur, KURGID?!" Marion tõstis muiates purgi laualt.
,,Tomi helistas nii umbes pooltundi tagasi ja palus tuua." Kaur rüüpas lonksu poolikust Ginist, pühkis siis varrukaga suud ja viskas uhkelt tukka.
,,Ja sina oled muidugi see, kes alandlikult ta soove täidab?" õrritas tüdruk, haarates laualt ühe Gini.
,,Ja sina," Kaur haaras Marioni käest purgi enne, kui viimane seda veel avadagi oli jõudnud. ,,Ei tohiks üldse midagi juua."
,,Mis kuradi ema sa mulle oled?"
,,Selline." irvitades avas Kaur purgi ning rüüpas sealt tugeva sõõmu. Marioni ninasõõrmed suurenesid nähtavalt, kui ta sisse-välja hakkas hingama. Ta tumerohelised väikesed silmad lõid välku. Kuid selle asemel, et midagi öelda, haaras ta enda pisikese sädeleva kotikese ja trampis köögist välja, otse Angelika toa poole.

***
Köögist väljudes jäi Marion hetkeks pisikeses vahekäigus seisma. Vasakul pool oli Annabelli tuba, üleni heleroosa ja valge. Paremal aga Angelika eraldatud ruum, põhiliselt leidus seal palju lillat ja sinist.
Põrandal maas istusid Angelika ja Brit, vatrasid midagi ja jõid otse pudelist valget veini. Arvatavasti üks kallimatest, mis seal korteris leiduda võis. Voodis miilustasid Kerttu ja Aleks, kinkides üksteisele õrne suudlusi ja imalaid komplimente.
,,Lõpuks ometi ka jõudsid, Marru. Arvasime juba, et sa ei tulegi." Angelika ulatas pooliku veinipudeli Marionile.
,,Ojaa, kindlasti." rüüpas tütarlaps sõõmu.
,,Kas sa Kauri nägid?" päris otsekohe Brit, kes nägi veidi nukker ja unine välja. Aga seda oli ta ka enamus ajast. Alati natuke teistest erinenud, punti sai ta vaid sellepärast, et Marion oli temas näinud midagi enamat, kui lihtsat halli hiirekest.
,,Jah. Kuradi ülbe tüüp. Suvel seal Karli läbul ajas küll nii külje alla, et paha hakkas." pärast pisikest veinisõõmu Marion lisas:,,Sorri, ma pidin seda ütlema."
Brit naeratas nukralt:,,See pole esimene kord, kui ta minuga olles teistega semmib."
Piinlik vaikus. Angelika ja Marion vaatasid üksteisele otsa, silmis hetkeks üsna segaduses ilme. Ka Kerttu ja Aleks olid miilustamise lõpetanud ja keskendusid nüüd toas olevatele maalidele. Mis oli ilmselge pettus. Tegelikult kuulasid nad pingsalt igat järgmist hingetõmmet ja sõna.
,,Aga miks sa siis teda maha ei jäta? Sa ei saa endaga nii käituda!" võttis Angelika sõnajärje üle.
,,Ma tean, aga ta on tegelikult väga tore poiss. Ta tõepoolest hoolib minust, kuigi alkohol muudab ta väga...teistsuguseks inimeseks. Või noh...Mul on tast natuke isegi kahju." närviliselt näppis Brit enda randme ümber olevat käevõru.
,,Kahju? Kuidas sul saab olla kahju inimesest, kes sind su nina all lihtsalt petab!" Angelika ütles need viimased sõnad puhta põlgustundega. Suhteteemad ässitasid ta tihti ülesse nagu marudaudis kiskja.
,,Annu ära palun karju ta peale!" Kerttu hüppas Aleksi sülest üllatava kergusega maha ja asus võidukalt sõbrannat kaitsma.
,,Ma ei karjugi! Ma lihtsalt ei mõista."
,,Lihtsalt, tüdrukud, palun lõpetage!" sekkus Aleksi madal hääl.
,,Jah, lõpetame. Kõik. Ma olen selle teadmisega temaga olnud ja ellu jäänud. See pole midagi erilist." Brit pühkis kiiresti ära silma valgunud soolase pisaravee. Häältetorm jäi otsekohe vait. Keegi kolistas ukse taga.
,,Hei, kutid, Tomiovska helistas...Küsis kuhu me jääme! Ja pealegi, Angelika, ma leidsin su baarikapist ikka kurad hea viskit. Puhas rikkurite värk!"
Angelika tõmbas ukse vihaselt lahti, nii et kõik võisid näha ukselävel seisvat Kauri, totakas irve näol ja viskipudel käes.
,,Tulge ma tellisin juba taksi ära. Hehee...taksi..."
Sellistel hetkedel meenutas Kaur hoopis ebastabiilse mõistusega last, mitte purjus noorukit.
,,Lähme." lausus Brit pärast mõnehetkelist vaikust ja ronis silmad maas Angelika toast välja.

***
Pidu ei olnud veel päris sellises hoos, nagu oleks võinud arvata. Kuigi inimesi muudkui saabus ja saabus ning selleks ajaks, kui Aleks taksojuhile raha andis, oli Tomi kahekordse maja juurde tekkinud palju rahvast.
,,Ma lähen otsin Timo ülesse, teie minge andke Tomile kingitus üle." hüüdis koheselt Angelika ja kadus peagi massi. Marion otsis silmadega sünnipäevalast, kellele mustas kotis olevad joogid üle anda. Ja peagi ta ka teda nägi- võrkkiiges mingi pool-alasti tibiga. Ja paistis, et ta polnud ainus.
Aeglaselt ronisid nad läbi rahvamassist ja jõudsidki lõpuks ilastava sihtmärgi.
,,Võtke tuba!" naeris Aleks. Tomi, kes oli juba üpris täis, jäi neid hetkeks silmitsema. Seejärel aga valgus üle ta näo soe naeratus ning hüppas veidi kohmakalt püsti.
,,Mis te nii hilja tulite? Pidu juba täies hoos!" naeris ta oma rõkkavat naeru.
,,Võib-olla sinujaoks, vanapoiss, aga see maja on ka paremaid pidusid näinud."
Marion ulatas kiiresti Tomile koti, mille peale too veel rohkem elevusse läks. Ta kiikas sinna hetkeks sisse, seejärel aga tutvustas bikiines tüdrukut enda kõrval:
,,See siin on minu isiklik jänku, Birgitte. Täpselt kahekskümmend kaks." Tomi silmad särasid, kui ta neiu vanuse välja ütles.
,,Nii et sa oled siis vanematele naistele üle läinud. Mis Sonjast sai?"
,,Kuule, mees, mis sa nüüd! Vahest tuleb pidutseda ka!"
Ta patsutas Aleksit kaks korda õlale, enne kui jätkas:
,,Ma lähen nüüd! Mm...joogid on nii õues, kui ka toas. Aa ja siis veel, et hoidke baarikapist eemale! Tõsiselt. Kui keegi seda puudutab, siis ma alles saan vanamehelt. Nii et, adios, noored!" Kerge käeviibe ning seejärel kadus Tomi rahvasekka.

Kuid kokku ei jäänud ka Aleks, Marion, Kerttu, Kaur ja Brit. Aleks ja Kerttu suundusid terassi poole, samal ajal kui Marion trügis läbi inimeste maja poole, mõttes palvetades, et Timo oleks üksinda. Et Angelika ei klammerduks jälle terve aja poisi küljes nagu viimasel peol.
Vali muusika tegi hetkeks Marion kõrvadele kahju. Kellegi vänge higihais tungis ninna. Kurat küll, neid deodorante on ju terved poed täis!
Uks oli pärani lahti ja tütarlaps lipsas sinna osavalt sisse. Majas oli üllatavalt vähe rahvast, neiu silmad suutsid tabada vaid kolm miniseelikutes tüdrukut ja üks purupurjus noormees, kes lääbakil tugitoolis magas.
Ja korraga seal, wc juures ta oligi- Timo. Ja mis kõige tähtsam- üksinda. Õrnas lambivalguses jumalik nägu helendamas.
Marioni näole valgus siiras naeratus ja ta pea jooksis poisini.
,,Lõpuks leidsingi su!" tüdruk õhkas.
,,Hei...Marion..." Timo läsi käega läbi juuste.
,,Mis sa nii häbelik oled? Eelmine kord sa ju lausa nõudsid, et ma sind võtaksin." pikad peenikesed näpud seiklesid poisi rinnal.
,,Jah, aga siis oli ma ikka päris purjus hehe..." närviline naer.
,,Mida?!" Marion muutus hetkega valvsaks, kuigi ei kaotanud enda võluvat naeratust.
,,Jah, vaata, meil oli väga tore, aga ma mõistsin täna, et see ei saa enam nii kesta. Või õigemini, ma olen terve selle aja nii tundnud."
,,Nii et meie vahel on kõik lihtsalt...LÄBI?! Mis mõttes LÄBI?! Ah?! Arvad sa tõesti, et ma lasen ennast nii kohelda?!"
Timo tõmbas Marioni enda embusesse ja hetkeks oli vaikus. Tütarlapse silmad vajusid unelevalt kinni, justkui oleks teda oodanud armasturomaanile vastav suudlus. Poisi hingeõhk tuli ta näole aina lähemale ja lähemale. Ning seejärel tundis ta põsel lihtsat musi. Nagu sõbralt sõbrale. Kuid nende vahel ei olnud sõprus. Ja ei saanud ka kunagi tulema.
Haare tütarlapse piha ümber aina lõdvenes ja lõdvenes.
,,Palun, mõista mind, Marion. Ma teen seda meie heaoleku pärast. Meie vahel oli, mis oli. Ja nüüd on lõpp. Ma jään Angelika juurde."
Ja kõik.
Lõpp.
Just nagu ta seda ütles.
Korraga täitsid vali pop-muusika ja kõnelev rahvamass taas osakese elus.
Timo vabastas Marioni enda embusest ja kõndis vaikides minema.

***
Väljas oli vahepeal külmemks läinud. Puul tuhus, lennutades pabertaldrikuid ja-topse mööda aeda ringi. Kuid keegi ei paistnud seda märkavat. Kõigil oli lõbus oma jookide ja söögiga.
,,Hei!"
Marion vaatas kõneleja poole, silmad pisarates võbelemas.
,,Kes sa oled?" küsis ta hetke pärast.
,,Georg. Ja sina oled Marion?" noormees sirutas käe sõbralikult välja. Tüdruk ei paistnud seda märkavatki.
,,Kuidas sa mind tead?" tütarlapase hääl värises.
,,Ma olen Tomi ammune sõber. Ja ta ikka rääkis sinust ja su kambast." Georgi näol oli totakas naeratus.
,,Kui sa nii ammune sõber talle oled, siis miks ma pole sind varem näinud? Ja pealegi, miks kurat Tomi minust rääkis?"
,,Ma elasin kolm aastat Inglismaal, seal kohtasin enda tulevast naist. Eelmine aasta me abiellusime ja nüüd on meil ühekuune poeg..."
,,Jah, väga tore, aga mul tõepoolest pole aega kuulata kellegi võõra elulugu." Marion tõusis püsti, proovides enda tikk-kontsadel püsida, kuigi külm tuul pani jällegi ta keha värisema. Ka Georg tõusis, käed pükstetaskus. Ta oli erakordselt pikk ja nägus. Ja nägi ülejäänud seltskonnast palju küpsem ja vanem välja.
,,Hapud viinamarjad?" päris noormees muiates ja koukis kuskilt taskuavarustest suitsupaki välja.
,,See, et mulle ei meeldi kuulata mineid imalaid jutte, kellegi armuelust, ei tähenda...midagi." sises tütarlaps nõrgalt.
,,Mhm mhm...tahad?" pakkus Georg talle suitsu. Marion napsas sealt kiiresti ühe ning noormees aitas tal meelemürgi lahkesi läita.
,,Tegelikult mulle eriti ei meeldigi sellised peod. Inimesed joovad ennast mõtetult täis ja pärast kurdavad pohmellis pea üle." lausus poiss pärast vaikusmomenti.
,,Ja sa ise?"
,,Kui ma joon, siis ainult midagi kvaliteetset. Need igasugused siidrid ja muud asjad ajavad mul südame pahaks. Aga kuidas sinuga on?"
,,Alguses," Marion puhus suitsupilve välja ,,Alguses, kui ma alles hakkasin alkot jooma, siis olid jah, peamisteks asjadeks need igasugused siidrid. Tegelikult siiamaani, aga nüüd meeldib mulle šampus ka."
,,Kui sa enda suitsuga ühele poole jõuad, siis ehk võiksime avastada Tomi baarikappi?" Georg naeratas.
,,Arvad?" päris tüdruk kavalalt ja kustutas sigareti vastu hiiglaslikku lillepotti. Noormees ulatas talle käe:
,,Kui vaid tahad."

***
,,Tomi saab maruvihaseks!" naeris Marion enda läbilõikavat naeru, kui Georg neile natuke konjakit valas. Tüdruk võttis pisikese sõõmu:
,,Võiks arvata, et nii kalli joogi kohta oleks maitse vähemalt hea, aga ei..."
Georg jõi enda klaasi ühe sõõmuga tühjaks. Marion saatis teda imetlusväärse pilguga, kui poiss Tomi isa kontoris ringi vaatas.
,,Päris luks värk. Kõik puha nahast ja värki." noormees lasi käega üle hiigelsuure tugitooli.
,,Sa pole siin varem käinud vä?" Marion olin end sättinud luksuslikule diivanile ning rüüpas iga natukese aja tagant konjanik. Iga sõõm ringles ta suus ringi ja tütarlaps oleks tahtnud selle välja sülitada. Aga ta ei tohtinud ju ometi nii äpu välja näha ning seepärast püsis ta vapralt vastu.
,,Ei, ei ole. See uks oli põhiliselt lukus ja kui polnud, siis Riho töötas siin."
,,Riho?" Marion vaatas talle mõistmatult otsa.
,,Jah, Tomi isa. Sa ei teadnud seda?" Georg noppis riiulist välja ühe raamatu ja sirvis seda hajameelselt.
,,Huvitav. Minu meelest oli ta isa nimi Ergo, aga võib-olla ajan ma midagi segamini..."
,,Muidugi ajad. Tahad ma valan sulle veel midagi?" noormehe näol valitses täielik rahu, seevastu Marionisse oli sugenenud väike kahtluseuss.
,,Ikka, jah. Äkki seda hästi head Prantsusmaa veini, mida me enne jõime?"
,,Jah, ega liiga palju ei saa rüüstata." muigas Georg ja valas tüdrukule konjakiklaasi pisut alkoholi.
,,Tead, Georg, ma käin korra wc-s. Aga ma tulen kohe tagasi." tütarlaps asetas klaasi ettevaatlikult väikesele madalale lauale ja tõusis püsti.
,,Muidugi. Ma vaatan, et keegi meid ei märkaks." Georg naeratas laialt, mis pühkis Marionis minema näriva kahtlustunde.

WC asus otse kabineti ja Tomi vanemate magamistoa vahel. Tüdruk korrastas natuke enda meiki, mis oli läinud Timo taganutmisega natuke nässu. Õigupoolest kui ta sellele hetkel mõtles, sähvatas südames järjekordne valus hoop ning Marion tundis, kuidas pisarad jälle silma tikuvad.
[i]Ei nuta, ei nuta, ei nuta...[i] sisendas ta endale ja pigistas silmad hetkeks kinni. Ta oleks tahtnud nii Timo kui ka Angelika lihtsalt ära unustada, kuid ei saanud- üks neist oli teinud talle jäädavalt haiget ja teine oli tema parim sõbranna.
Pärast veerand tundi pisaratega võitlemist läks ta tagasi kabinetti ja jõi mõtlemata talle valatud klaasitäie ära. Seejärel tõmbas Marion Georgi käes konjaki ja jõi sealt. Alkohol põletas ta kurku. Tasapisi kadus südamevalu. Tüdruk vajus lootusetult diivanile.
,,Ma arvasin, et tüdukud käivad ennast vannitoas ikka ilusaks tegemas, aga tundub, et sa oled erand."
Marion naeratas.
,,Muide, mul on siit natuke kaugemal mu auto, kuradi hea alkovaruga." Georg süütas kalli sigareti, mis sahtlist oli leidnud.
Tasapisi hakkas tüdrukusse elujõudu voolama.
,,Jah, lähme." sõnas ta lootusrikkalt.

**

Auto oli ilus ja läikis kuuvalguses. Tüdruk ei saanud päris hästi aru, mis firma oma see on, aga tundus, et heast. Georg valas neile šmapuse välja, samal ajal kui Marion ennast autosse sättis.
Pärast poolt tundi avastas Marion endal midagi puudu olevat.
,,Issand, Georg, ma unustasin enda koti maha. Aga ma arvan,et mul ongi aeg minna. Tänan toreda aja eest ja..."
Uksed olid lukus.
,,Georg, tee palun uksed lahti." tüdruk tundis, kuidas ihukarvad püsti tõusevad.
,,Oh Marion," noormees paitas tüdrukuid siidiseid juukseid. ,,Sa oled nii ilus. Milleks rikkuda seda kõike ilusat? Joo, rahulikult enda jook ära, siis ma luban, et sa saad minema."
Tüdruk värises.
,,JOO, kurat võtaks!" Georg pigistas ta kätt.
,,MA EI TAHA!" Marion proovis ennast vabastada.
,,Kuradi idikas, kui ma ütlesin, et JOO, siis TEE seda!"
Marion jõi, kartes, et Georg võib veel talle midagi teha.
,,Tubli tüdruk."
Mario katsus autoust. See oli ikka veel kinni.
,,Palun, tee see lahti. Ma jõin selle joogi ära, palun lase mind lahti, kuradi psühho! pisarad ja higi segunesid tüdruku näol.
,,Vaata, kas su emme ja issi pole kunagi sulle rääkinud, et võõrastega ei tohi kaasa minna?" irvitas Georg võikalt.
,,Selles joogis," jätkas ta ,,On üks pulber, mis sind tasapisi uinutab. Näe tunned kuidas mõjub..."
Ja see tõepoolest mõjus. Marion tundis kuidas silmalaod kinni vajuvad. Veel viimane jõupingutus, enne kui tüdruk pimedasse ja süngesse unne vajus.
LittleMissy
LittleMissy
Veteranliige
Veteranliige

Postituste arv : 529
Join date : 22/07/2009
Age : 26

Tagasi üles Go down

,,Marionett" järjejutt Empty Re: ,,Marionett" järjejutt

Postitamine by LittleMissy Reede Nov 11, 2011 9:25 pm

3.osa

Päikest polnud Tallinna tänavad juba kolm päeva õieti näinud. Tumedad pilved, mis tihedalt koos püsisid, olid vallutanud suurema osa taevast ning lõõmava tulekera kiired paistsid vaid üksikutes kohtades.
Kuid see hommik oli sootuks teistsugune. Seda oli tunda üle terve kere, kuidas päike valitses taas ja jagas oma sooje kallistusi igale ühele, kes vähegi tahtsid. Ja isegi vikerkaar oli tulnud maailma avastama, kuigi vihma tibutas vaevu-vaevu.

Angelika ärkas sel kaunil hommikul üsna vara, kell kaheksa. Keegi oli vahepeal akna lahti teinud, kust puhus nüüd õrn tuuleke ning paistis päike. Mida paremat oleks tütarlaps veel tahtnud? Ta oli terve öö maganud nagu väike laps Timo kaisus ja nüüd, ärgates pehme teki peal, katteks vaid õhuke lina, lõi ta kassikombel nurrul.
Angelika kleidike oli lennanud kuhugi kapiotsa, jättes ta vaid pesuväele. Ärge saage nüüd valesti aru, midagi enamat kui paar kirglikumat suudlust polnud juhtunud. Neiu muigas selle mõtte peale pugedes veel rohkem Timole külje alla. Poisile olid jäänud ta teksad jalga, mille taskus surises nüüd telefon. Arvatavasti sõnum. Aga ei tea kellelt? Angelika vaatas poisis rahulikku nägu, millel ei vääratunud ükski eriline emotsioon. Ta magas. Sügavalt.
Aeglaselt tõmbas tüdruk mobiili taskust välja. Uudishimu oli temast võitu saanud ja nüüd asus ta innukalt noormehele saadetud sõnumit lugema. Ekraanile lõi ette pikk tekst, kuid juba numbrist oli aru saada, et tegemist oli vaid emt kirjakesega. Angelika ohkas, veidi pettunud, et polnud saanud jälile poisi armukestele. Ta vaatas taaskord Timo rahulikku nägu. Ei, see ingel ei teeks talle kunagi haiget. Või teeks? Neiu muigas kavalalt ja toksas saadetud sõnumite peale. Nonii, esimene oli muidugi äsja saabunud emt, järgmine oli keegi Jõrgen, siis õde Katrin, ema, Marion, Marion, Marion...
Angelika tõusis silmi kissitades istuli, lükates juuksed seljale.. Ta valis esimese Marioni saadetud sõnumi: Tsau, tuled täna minu juurde? Igatsen (:. Arusaamatult jäi tütarlaps telefoni vahtima. Okei, see ei tähendanud ju veel midagi...või siiski... Kiiresti läks käiku järgmine sõnum: Tsau, musi, täna minu poole? Eelmine n2dal oli lihtsalt parim mu elus. Suudlen, muah! Ja sarnase sisuga olid pea kõik Marioni saadetud sõnumid.
Mobiil kukkus kolksatusega maha, mille peale Timo ennast keeras. Kuid ta ei ärganud, ilmselt oli see piisavalt väike tegur, et teda mitte üles ajada. Angelika kattis kätega näo, ta ei tohtinud nutma hakata. Ettevaatlikult pani ta telefoni poisi kõrvale, avatud sõnumiga. Võimalikult tasakesi riietas end oma tihedasse kleidikesse ja lükkas kontsad jalgade otsa. Oh kui valus oli käia, esimene pisar juba voolas mööda põske alla. Tüdruk sulges ukse. Vaikselt, kuigi see viha, see valus raev, tahtsid lammutada kogu maja maha. Või siis vähemalt selle toa, selle neetud toa, kus see kuradi neetud Timo magas.
Kuid kuigi viha ja raev ta sees oleksid võinud sel hetkel tõsta kasvõi terve diivani üksinda ülesse, tegid kurbus ja reetmistunne Angelika nõrgaks, kui tiibadeta liblika. Ta sammus võimalikult sirgelt trepist alla. Peatus vahepeal, kui kingad hakkasid paistes jalgadele liiga palju haiget tegema ning liikus siis edasi, välisukse poole. Esikus magas Tomi, tooli peal, mokk töllakil lahti ning ila mööda nägu voolamas. Tütarlaps kiikas korraks elutoa poole, kus valitses suuremat sorti kaos. Eilne Tomi kaaslane Birgitte oli uinunud kahe mehe vahel. Angelika ohkas, haarates enda hõbedase kotikese garderoobist. Kiiresti kontrollis ta, kas kõik on olemas. Rahakotti avades hingas ta sügavalt sisse, kui tema ja Timo pilt nähtavale ilmus. Tütarlaps keeras pea hetkeks kõrvale, hingas sügavalt välja ning vaatas üle, kas raha on samal palju, kui eelmine päev peole tulles. Oli, vist. Oh, ta ei suutnud selliste asjadega enda pead murda. Astudes kargesse sügishommikusse, meenus talle ta pisike valge jakk, mis paraku jäi koos Timoga sinna. Angelika ei tahtnud tagasi minna. Võib-olla oli poiss juba ärganud ja märganud ja mõistnud kõike ja oli valmis juba trepist alla tormama, tüdrukule järele. Mis omakorda ärataks ülesse kõik, kes lähiümbruses olid. Ei, sellist häbi ei oleks neiu välja kannatanud. Sel päeval vähemalt mitte.
Kiiresti sammus ta värava juurde, kus kolm noorukit juba suitsupilvi puhusid. Angelika möödus neist, pea maas. Õnneks oli bussipeatus üsna Tomi maja lähedal. Mööduvad inimesed vahtisid neiut nagu hullu. Bussipeatusesse jõudes saatis teda juba ühe tädikese pilk. Ta vangutas pead, arvates kindlasti, et tegu on järjekordse noorukiga, kes enda keha müüma on läinud. Tädikese näost lausa karjus vastu "Noorus on hukas".
Pärast kümmet minutit juba saabus buss, mis pidi Angelika koju viima. Kahjuks tuli selle samuse peale ka too mutike.
Tüdruk pidas vastu loksuvad 30 minutit, suutis paar "tere" öelda vastu tulevatele naabritele. Suutis avada lukus ukse ja suutis tammuda enda tuppa. Ja siis, kui polnud enam vaja midagi enam teha, heitis ta voodisse ja lihtsalt nuttis.

***

,,Ma lihtsalt ei saa aru, kas sa pead ennast alati nii täis sööma ja jooma? Tead mis, Sirli Vesi pani käed uhkelt puusadesse, kui enda ägisevat abikaasat manitses ,,Üks päev viib see sind hauda! Ja ära isegi mõtle mind sellise näoga vaadata. Tead kui piinlik mul oli, kui sa pruutpaari kõnele terve aja ahele segasid! Niimoodi jätkates lähed varsti juba hauda!" Naine pani otsustavalt enda valge kotikese lauale ja silus enda helelillalt kleiti.
,,Hauda lähen ma pigem su pideva tänitamise päras. Jumal tänatud, et mulle on tugevad närvid kingitud." Anti Vesi, Sirli abikaasa, heitis enda tumesinises pintsaku seljast ja istus ohates diivanile.
,,Äkki tood, jah, seda, too vett ka ja äkki veel teed...võileiba? No mis on, mul on paha!" mees hoidis enda punnitavast kõhust kinni ja ohkas: ,,Jumal, nelikümmend viis on raske olla."
,,Ja usu mind, Anti, see läheb veel hullemaks. Sa oled see kuu võtnud VIIS kilo juurde, Näe, võta! No võta võta! Ja mingit võileiba sa ei saa!" otsustavalt surus naine talle valuvaigisti peopessa. Mees viskas tableti suhu ning jõi seejärel jääkülma vett peale. Klaasi jäi pooltäis.
,,Huvitav, kas Angelika ja Marion tõesti veel magavad. Kell on juba neli päeval." Sirli võttis Anti käest veeklaasi ning kuivatas enne hoolsasti klaasipõhja ära, et uuele lauakesele mingeid plekke ei jääks.

,,Ah, tead küll neid tüdrukuid. Raudselt olid hommikuni üleval."
,,Jah, aga siiski. Ma lähen vaatan parem järgi." naine sammus asjalikult Angelika toa poole. Ta avas tasakesi ukse ning leidis tüdruku voodis lamamas, emotsioonitult lakke vahtimas.
,,Angelika? Kas sa siis ei kuulnud, et me tulime? Ja pealegi, kus Marion on? Kas ta läks koju? Angelika! Vasta mulle!" lõhkus naise kile hääl tuppa süvenenud vaikuse. Nagu seebimull läks vaikus katki, võttes omaks taas tavalise argipäeva. Kuid Angelika poleks nagu isegi enda ema näinud. Nii liikumatult ta lihtsalt lamas enda voodis.
,,Ang.." ei suutnud Sirli järgmist sõnadevoolu lõpetada, kui korraga tüdruk ennast seljaga tema poole keeras ning sosistas:
,,Mine ära."
Sirli jäi liikumatult seisma, käed puusas, sügav korts kahe silma vahel, mis süvenes kõige rohkem siis, kui ta naine millegi või kellegi pärast tõsiselt mures oli. Või, siis, kui ta millestki aru ei saanud. Kuid pärast pisikest vaikusemomenti, astus ta toast välja ja sulges tummalt ukse. Antigi oli tulnud olukorda kaema, veeklaas käes.

,,Mõnikord ei saa ma sellest tüdrukust kohe üldsegi aru, Anti." sõnas Sirli murelikult ja võttis istet suures tugitoolis.
,,Minu poole pole vaja vaadatagi. Ma mõistan teismeliste tüdrukute hingeelu samapalju nagu kokk müüriehitamist." vastas mees koheselt. Sirli muigas.
,,Ma arvan, et ma jätan talle ühe šokolaadi sinna kapipeale. Selle, mis Maia seal kõigile jagas. Või mis sa arvad, kullake? pakkus naine ja vaatas enda abikaasat.
,,Jajah ja selle kõrvale võiksid sa veel ühe tabletikese panna. Leidsin tühja veinipudeli ja äravisatud Ginipurgid prügikastist."
,,Mida?" Sirli hüppas tugitoolist, kuhu ta ennist istuma oli jäänud, püsti. Tulisjalu proovis ta kööki pääseda, aga Anti püüdis ta enne kinni, haarates naise lopsakast pihast. Mees muigas nii, et sügavad naerukortsud ta silmade juurde ilmusid.
,,Me mõlemad ju teame, et see pole Angelika esimene ega viimane kord. Ta on noor." sõnas Anti enda maheda häälega, võimalik vaikselt, et ta jutt läbi õhukeste seinade tüdrukuni ei jõuaks.
,,Ta on viisteist!" nähvas Sirli ja rapsis ennast mehe käte vahelt välja. Trotslikult surus ta käed rinnale risti.

,,Räägid nii nagu sa ise oleksid terve enda noorusaja nelja seina vahel istunud ja õppinud." Anti surus käed enda beežide pükste taskusse. Rahulolevalt, kuna valuvaigisti oli üsna suure töö ära teinud ning mees ei tundnud nüüd eriti midagi, peale väsimuse.
,,Kohvi tahad? päris ta naiselt hakates köögi poole astuma.
,,Ja ma õppisingi! Õppisin nii, et lõpetasin põhikooli viitega!" Sirli polnud mehe küsimust tähelegi pannud. Anti ohkas ning hõõrus silmi. Tal polnud enam eriti suurt tahtmist seda sama teemat uuesti arutada.
,,Muidugi. Aga arutame seda pärastpoole, eks?" mees vaatas enda suurte heleroheliste silmadega enda abikaasa poole. Sirli keeras mehe kutsikapilgu peale pea kiiresti kõrvale, kuid ta oli juba murtud. Ta suunurgad kerkisid ülesse poole, mitte küll oluliselt palju, kuid see oli märk, et ta on Antiga nõus.

,,Heakene küll. Ma lähen vahetan nüüd riided ja käin pesemas. Ja sa tee kohvi. Kaie peaks Annabelliga varsti jõudma." asus Sirli korraldusi jagama. Anti naeratas, olles õnnelik, et oli enda vana hea naise tagasi saanud.
,,Muidugi." vastas ta napisõnaliselt ning kadus kööki.
LittleMissy
LittleMissy
Veteranliige
Veteranliige

Postituste arv : 529
Join date : 22/07/2009
Age : 26

Tagasi üles Go down

,,Marionett" järjejutt Empty Re: ,,Marionett" järjejutt

Postitamine by Sponsored content


Sponsored content


Tagasi üles Go down

Tagasi üles

- Similar topics

 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele