Let it Shine

Esimene päev uues kodus, kuid see ei tähenda midagi. Tööd on vaja ning raha tuleb teenida. Ei soovi ju igaveseks sellesse pisikesse logudikku elama jääda, mis perekonna poolt "pärandati". Õnneks mingisugused oskused on ning oleks ka juba aeg hakata tegelema sellega, mida süda tõeliselt ihkab: kirjutamisega.



Keset öist wc külastust helises telefon. No kes see nii hilja olla võib? Kuid üllatus-üllatus: helistati tööpakkumise puhul. Üks härra soovib, et temast eluloo raamat kirjutatakse ning tema arust oleme meie just sobiv selle ülesande jaoks. No mis siis ikka, töö on töö ning raha on vaja.



Lõunapaiku tuligi see sama härrasmees külla. Ta nägi küll veidi noor välja selleks, et endast juba raamatut soovida, kuid see pole ju meie otsustada, vaid tema enda. Noormees kutsuti sõbralikult edasi, lootes ainult, et ta midagi selle räämas maja kohta ei maini.



Kuid tundus, et härra ei teinud majast väljagi. Jutt sujus, numbrid ja info said vahetatud ning Alistaire Pine andis täpselt teada, mida ja kuidas ta soovib. Lisaks oli tal kaasa toodud ka suur-suur hunnik paberilehti, mis olid kõik täis kirjutatud - raamatu jaoks. Mis siis ikka, istusime arvuti taha ning alustasime kirjutamist.



Samal ajal tegeles Alistaire lisamärkmete üleskirjutamisega. Jah, need uksed ei näe küll kõige paremad välja, aga ajavad oma asja siiski ära.



Peale tunnikest kirjutamist, otsustas Alistaire ka mõned pildid teha. Ei tea kas raamatu jaoks või millegi muu? Igatahes pildistas ta üsna kõvasti ja huviga, iga külje ja nurga alt. Lõpuks ohkas ta kergendatult ning andis märku, et võiks pausi teha.



Kuid niipea, kui hakati meelelahutuseks õudusjutte vestma, pages mees kiirelt koju. Ilmselt hakkas kartma või oli tal siis lihtsalt kiire. Nojah, mis siis ikka. Eks tuleb tööd edasi teha ilma temata.

Õhtupoole otsustati linnapeale minna, et uute naabritega kohtuda ja niisama aega viita. Samuti hüppasime läbi ka raamatupoest, kuna seal pakuti poole kohaga tööd. Kahjuks vastu meid ei võetud, kuna poe omanik arvas, et raamatute kirjutamise kõrvalt poes töötada on raske.



Tuju küll sellepeale langes, aga selle vastu oli justkui läbi ime raamatupoe ees üks kena noormees, üksildaselt ringi vaatamas. Stiil ei pruukinud tal küll kõige ilusam olla, kuid näolapike oli küll armas.



Koheselt tehti ka omavahel tutvust, jagati numbreid, hobisid, tehti nalja, lollitati. Ja ka ligidalt oli mees kena, oma säravate silmade ja tumedate juustega. Nägi küll veidi.. teistsugune välja, kuid siiski vägagi võluv.



Need säravad silmad olid lihtsalt liiga ilusad, et neid mitte vaadata. Ja nad helendasid õhtupimeduses nii eredalt. Koheselt torkas pähe mõte: vampiir! Jah, see oligi see, mis muutis mehe nii teistsuguseks. Kuid sellest hoolimata oli ta kena ning eks igal ühel meist on ju oma eripärad.



Arglikult jõuti ka esimese suudluseni. See oli nii hea, et pani lihtsalt kogu keha vibelema ja liblikad lendlema. Jaah, see kutt oli midagi erilist. Koos vaadeldi ka öiseid tähti, puhuti juttu igast asjast ning nauditi teineteise seltskonda. Kuid kell tiksus muudkui edasi ja peale hakkas tikkuma väsimus.



Hüvastijätuks üks kuum suudlus, lubadused ka edaspidi kohtuda, suured lendlevad liblikad ning koju minek. Kahju, kuid nii peab. Ei saa ju keset linnatänavaid magama jääda, oma voodi on ikka parem koht. Õnneks oli takso kiirelt kohal ning ka kodu saabus ruttu.



Kuid vampiiripoiss Jude oli veetlev ning ka magama mindi temale mõeldes. Tuleks see järgmine kohtumine juba ruttu.

Hommikul, või pigem lõunaajal, ei jõudnud Reti söökigi valmis teha, kui tema mobiiltelefon juba helises. Kes see küll olla võis?
"Jude, sina või?" küsis Reti naeratades ja oma tühja kõhu täiesti unustades.
"Ja, ega sa ei maganud?" küsis mees häbelikult. Reti raputas sellepeale vaid pead.
"Ei, mis mureks?" Reti kõhus lendlesid liblikad.
"Ma lõpetan kahe tunni pärast töö, võiks midagi koos teha?"
Ning kokku sai lepitud kohtumine Reti pool.



Kuna niigi räämas maja nägi välja nagu tõeline urgas, hakati koheselt koristama. Pesu ja nõud vajasid pesemist, samuti ka kapipealsed ja vannituba. Korda tehti ka magamistuba, nii igaks juhuks.



Mõne tunni pärast oli Jude kohal - täpselt nii nagu ta lubas. Puhtad riided seljas, kuumad suudlused jagatud ning tunne oli suurepärane. Kuid kahe noore õhkkonna rikkus Reti häbelik tühja kõhu korin. Naine vaid naeratas sellepeale häbelikult ja pakkus välja midagi hamba alla pista. Jude nõustus.



Koheselt keeras Reti midagi söödavat kokku, unustades täiesti selle, et mees, kellega ta koos oli, oli vampiir. Ja kas ta üldse inimtoitu tarbib? Noh, Reti kõht oli tühi ja vähemasti tema tahtis süüa, poisi oma mure, kui ei soovi.



Kuid Jude sõi hea meelega, vähemalt tundus nii. Samuti kadus toit kiirelt ka Reti taldrikult. Kui kõht täis, oli tuju kohe palju parem ning ka kõhukorinad ei seganud enam.



Vampiiripoiss tänas Retit magusate suudluste ja õrnade kallistustega. Kõhus lendlesid miljonid liblikad, tunne oli suurepärane ning kõik tundus lihtsalt liiga hea, et tõsi olla. Isegi piinlikus räämas maja pärast oli kadunud.



Vaikselt liiguti magamistoa poole. Öö veedeti koos, teineteise kaisus. Milline imeline öö ja milline imeline uni!

Kuid tundus, et Jude pole pika unega. Hommikul vara oli ta juba krapsti püsti ning suundus arvuti taha oma meelt lahutama. Ime, et sellel vanal arvutil veel mõni mäng olemas on!



Peale arvutimängu otsustas noormees oma hambaid pesema minna, kuid selle tulemusena lõhkus ta ära kraanikausi. Ja ise veel väljus sealt nii süütukese näoga, nagu poleks mitte midagi juhtunud! Oleks siis ära parandanud, aga eii..



Selleasemel suundus ta hoopis kööki oma hambapesu lõpetama. Vähemalt selle kraanikausi suutis ta terveks jätta! Peale hammaste pesu vampiiripoiss jättis kiirelt Retiga hüvasti ning lahkus oma teed.



Kuna Retil polnud kodus midagi tarka teha ja väljas laiutas soe suvepäike, otsustas neiu randa uudistama minna. Seal kohtas ta härrat nimega Phoenix, kellega oli väga meeldiv juttu ajada. Vahetati ka omavahel numbreid ning lubati ka mõni teine kord kokku saada, et koos aega veeta.



Kuna ilm oli soe ja võttis higistama, otsustas Reti minna kalade sekka suplema. Väike jahutus kulub alati marjaks ära ning kalu oli ka huvitav mulistamas vaadata.



Reti suples ikka päris pikka aega, kuni hakkas juba hämaraks minema ja neiu otsustas kodu poole minna, et ka veidi tööd teha. Poolel teel merest välja helises ta telefon (loogika veits, vees telefon? aga ok..) ja helistajaks oli Jude, kes vabandas oma hommikuse kiire lahkumise pärast. Ja kraanikausi kohta ei sõnagi!



Peale paaritunnilist klõbistamist arvutitaga, oli aeg unedemaale minna!

Järgmisel päeval otsustas Reti minna meelt lahutama pesumajja. Uued tutvused ja kogemused on ju alati huvitavad ning mis seal kodus ikka põnevat teha on! Pesumajas lõi ta sõprussuhteid ühe toreda ja veidi lapseliku naisega. Koheselt hakati omavahel jutustama ja naljatlema.



Tundub, et selle linna elanikud on suured tattoo sõbrad. See pani Retit mõtlema, et ehk võiks isegi endale mõne kunstiteose lasta maalida..?



Kuid tattood unustati koheselt, kui neiu lemmiklaulu raadiost lasti. Hops ja tantsima! Ka pesumaja teised naised tantsisid hoogsalt kaasa. Naeru ja lõbu oli kõigil palju.



Korraga helises Reti telefon. Esimene mõte: JUDE! Kuid ei, nii seekord ei läinud. Helistajaks oli hoopis Phoenix, kellega eelneval päeval rannas kohtuti ning mehel oli suur soov Retiga kokku saada. No mis siis ikka, Reti nõustus ja hakkas kohtumispaika jalutama. Vaikselt jõudis päev õhtusse ning Reti jõudis ühe suure, aedadega ümbritsetud maja juurde. Eemal nägi ta juba Phoenixit ning kiirendas sammu.



"No tervist, kuidas läheb kah?" oli mehe esimene küsimus. Ta silmis oli säde ja nägu naerul.
"Kuule, hästi. Mis me siin teeme?" vaatas Reti uudishimulikult vana maja.
"Hehehe," itsitas mees omaette, "lõbutseme natuke! Tule!" ja Phoenix jooksis kiire sammuga teisele poole maja. Reti vaatas talle korra altkulmu järele, kehitas siis õlgu ja jooksis samuti järele.



Kuid nähes Phoenix'it prügihunnikusse sukelduna, kortsutas naine kulme ja lausus vaid: "Ee.. ma pean nüüd minema." Mees ei teinud väljagi ning Reti jalutas veidi kiirema sammuga koju tagasi. "On ikka imelik mees," olid naise mõtted veel mehe kohta ning siis oli ta juba unustatud.



Ees ootas taas üks pikk õhtu seotud tööga. Raamat tuli ju valmis saada ning tähtaeg oli lähenemas. Kuid korraga meenus neiule oma varsti saabuv sünnipäev! Ta ei mõelnud pikalt ning otsustas, et korraldab ühe toreda peo.



Töö jäeti sinnapaika, haarati kätte telefon ning asuti pidu korraldama!