See kõik algas ainult ühest unenäost [2.osa]

3.päev

Hommikul ärkab tüdruk telefoni helina peale.

Berla: Hallo, Berla kuuleb?
Tony: Tahad mind veel näha? Kui jah, tule Seasons'i parki kell 10:00.
Berla: Kes sa üldse oled?
Kuid kõne juba lõppes.
Berla vaatab kella, kõigest pool tundi aega.
Berla: Olgu, ma lähen vaatan, kes see on.
Neiu tõmbab teksad jalga ja T-särgi selga ning läheb pargi poole.
Kohale jõudes näeb ta ühe pingi peal üht poissi ja teise pingi peal teist poissi, kuid kumbagi ta kaugelt ei tuvasta.
Lähemale minnes märkab ta, et üks poistest sammub tema poole. See on Tony.


Tony: Mina helistasin.
Berla: Ahah.
Tony: Mäletad mind ikka veel?
Berla: Jah.
Tony: Mhmh.
Berla: Aga miks sa mind kutsusid? Kas sa hakkad kuskile ära sõitma, et ütlesid, VEEL näha?
Tony: Ei, ma ei sõida kuskile. Ma mõtlesin lihtsalt, et äkki sa viitsid välja tulla, mul oli päris igav.
Berla: Kell 10:00 hommikul ei saagi põnev olla.
Tony: Mis mõttes?
Berla: Vahet ei ole! Kas me teeme ka midagi või läheme kuskile või mida?
Tony: Mida sa teha tahad? Ma mõtlesin, et lihtsalt räägime juttu.
Berla: Ahah ja see on siis põnev?
Tony: Oleneb ju teemast.

Järgneb pikk paus.... siis Tony alustab
Tony: Üleeile koju minnes läksid kohe magama?
Berla: Ei. Ma kujutan ette, et sina läksid. Lähed koguaeg vara magama ja sellepärast oled ka nii vara üleval, tubli poiss!
Tony: Sind ikka häirib mõte, et ma sind kell 10:00 välja kutsusin?
Berla: Ma oleksin praegu magusat und näinud.
Tony: Tead, äkki sa peaksidki koju magama minema ja siis uuesti ärkama. Äkki oled siis end ilusasti välja puhanud ja suudad pisut sõbralikum olla.
Berla: Ma sündisin sellisena ja pealegi ma juba ärkasin, ega jää enam magama.
Tony: Sul on tõsiselt terv keel.
Berla: Sa ei tea, sa pole mind suudelnud.
Tony: Äkki peaksin?

Tony: Kas see aitas?
Berla: Mida?
Tony: Oled nüüd sõbralikum?
Berla: Ma ei tea ju, sina pead otsustama.
Tony: Kuule lõpeta ära. Ma ütlen sulle põhjuse, miks ma sind siia kutsusin. Sa meeldisid mulle, jäid mulle kohe silma tol õhtul, sa tundusid tõsiselt armas ja sõbralik, kuid mul on kahju, et selles pettuma pidin.

Poiss hakkab lahkuma.


Berla: Anna andeks, mul pole tõesti just kõige parem tuju.
Tony: Sinu puhul pole paremat olemaski.

4.päev

Berla tunneb end sel hommikul väga sandisti.
Berla: Kuidas ma saan nii nõme olla?
Ta arvab, et ei kohtu enam Tony'ga ja seepärast helistab ta oma sõbrantsile.
Amanda: Ja?
Berla: Tsau, mis täna teed?
Amanda: Ei midagi.
Berla: Kas sa välja viitsid? Ma tahan sinuga rääkida.
Amanda: Mmm.. olgu. Aga kohe või?
Berla: Jap.... ok. Tsau!

Amandaga kokku saades, räägib tüdruk talle kogu loo ära ning lõpus küsib veel sõbrannalt nõu.
Amanda: Ma ei tea, sa käitusid tõesti suht nõmedalt.
Berla: Mh, ma tean, aga tahaksin seda kuidagi heastada.
Amanda: Suht raske, aga helista talle.
Berla: Helistan? Emm... olgu, aga mis ma räägin temaga?

Amanda: Vabanda ja kutsu ta kinno või kuhugi.
Berla: Ta ei ole eriti kinos käija, nii palju kui mina tean.
Amanda: No sa ei pea ju just kinno kutsuma, see oli näide. Kutsu kuhu iganes, niisama välja.
Berla: Mhmh, sellega oleks ta nõus, aga minu jaoks on see liiga igav - niisama istuda.
Amanda: Kuule ma ei imesta, et Tony su peale kurjaks sa, sa oled nii kapriisne.
Berla: No sorry, ma ei tea. Kõik on nii vastik.

Amanda: Mis asi? Minu meelest peaks sul küll kõik korras olema.
Berla: Võibolla on asju, mida ma pole sulle rääkinud.
Amanda: Ahah, ja miks siis mitte?
Berla: Sest ma ei pea vajalikuks neid igaleühele rääkida.
Amanda: Mina olen igaüks? Halloo, ma olen su parim sõbranna... aitähh tõesti!

Berla: Ooota, eii, Amanda, ära ole selline nagu Tony - kiiresti solvuv.
Amanda: Misasja? Pigem ära ole sina selline.
Berla: Milline?
Amanda: Selline.... jahh tõesti - NÕME.
Berla: Ma ei ole ju.

Amanda: Ja näed, nüüd veel õigustad ka ennast, eksole. Tead, tõsiselt, mine võta aeg maha ja helista mulle, kui sa jälle normaalne oled.

Amanda läheb minema ja jätab Berla üksi. Ka tema läheb koju, mõtleb samal ajal miks ta on selline, miks ta käitub nii nõmedalt?

Ta astub oma tuppa ja lööb ukse pauguga kinni. Väiksel õel tekib kohe uudsihimu ja läheb Berla tuppa.

Petra: Õdee, mis teed?
Berla: Ei tule sisse!
Petra: Tulen. Ma tahan mängida, või räägi mulle mingit juttu.
Berla: Mis juttu?
Petra: Räägime tüdrukute juttu - poistest.
Berla: Imelik oled? Ise käid alles esimeses klassis.
Petra: No ikkagi. Mulle näiteks meeldib Robin, aga Richard on ka armas. Kusjuures, ma ei teagi kumb valida.
Berla hakkab sellise jutu peale naerma.
Petra: Mhh, mis naerad? Nüüd on sinu kord.
Berla: Mis? Ma ei öelnud, et ma sulle midagi räägin.
Petra: Aga mina ju sulle rääkisin.
Berla: Jahh, sulle meeldivad Robin ja Richard ja sa ei tea kumba valida, ma sain aru.
Petra: See ei ole aus, sa pead mulle ka rääkima.
Berla: Ei pea, mul ei olegi midagi rääkida. Mine nüüd oma tuppa!

Terve päev möödub igavalt.
Berla: Homme pean ma midagi ette võtma!


(mulle ise tundub see jutt väga igav. ma kirjutasin seda juttu poolteist aastat tagasi... mõttetu:D)

teine osa siis

hea pikk osa minu meelest =)

mulle ka meeldib et osa on pikk ootan järgmist.

Mina vist olen selline imelik, kes leiab, et osa oli LIIGA pikk Lõpuks hakkasin ära väsima, sest seda igapäevaelu oli kuidagi nii palju. Aga muidu tore peatükk ja jään ootama, millise osaga järgmisena välja tuled

Lahe. Jään ka ootama!

Mulle meeldis et jutt on sul sedasi päevadesse jaotatud aga seda müstikat oleksin oodanud nagu eelmises osas oli.

täitsa huvitav

Mulle meeldib su jutt väga ja ootan nii, nii väga su uut osa.

millal uut osa?

Arvatavasti homme

Päris hea!