Logi sisse
Latest topics
» 24 h läbu ja teematut juttu - vol 22by Tinnnnu Reede Jan 22, 2021 11:04 am
» Tead mis? See on legacy!
by Ananass Reede Aug 07, 2020 4:28 pm
» Kellukese pildikogu
by Ananass Püh Veeb 02, 2020 4:43 pm
» Sims 2 lisaosad
by kristiinahelena Laup Dets 21, 2019 10:05 am
» Elina The Sims 4 pildid - 6 juuni 2018
by melachi the witch Kolm Juun 06, 2018 1:59 pm
» Kellukese pildid
by kelluke Kolm Mai 30, 2018 2:49 pm
» The Carmola Family Pictures from Redisch
by Redisch Laup Juul 11, 2015 10:40 am
» Pisikesed probleemid, mis oma teemat ei vaja
by Sillylicious Teis Juul 07, 2015 10:40 am
» The Sims 4 Lühitutvustus
by Meow Kolm Veeb 18, 2015 10:43 am
Similar topics
OUR LIFE {episode three}
+8
Keidzy
Tulla
Marite:)
Marilill
OlenKerli
Sandra
xxd
Eeesi-
12 posters
:: Kirjandusnurk :: Simsijutud :: Eeesi lood
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2 • 1, 2
OUR LIFE {episode three}
Yo! Alustan siis uue jutuga ja loodan, et lugejaid ikka on:]
EPISODE ONE
EPISODE TWO
EPISODE THREE
VEITS ÜLI-IMELIK OSA. EBALOOGILINE JA PILDID KA VEITS..P*DED..SRY;D
Uksekell helises. Ma teadsin, et see pole Jimy, kuid sisimas oli mul ärevus sees. Äkki ongi tema selle ukse taga?
Ma kiirustasin ukseni, jättes kõik oma muud tegevused pooleli, ja avasin selle. Minu peaaegu õnnelik pilk muutus murdosa sekundiga tagasi kurvaks, ja vihaseks, kui nägin, et ukse taga seisis hoopis teine inimene. Nick. "Mida sa tahad siit? Ah? Miks sa käid siin? Ma olen sulle kaks nädalat järjest öelnud, et ma ei taha sind siia! Käi minema!" sõnasin ma vihaselt, kuid vaikselt, sest mul polnud enam jõudu karjuda. Ma hakkasin ust kinni virutama, kuid seekord peatas selle Nick.
"Ilesha, sa tead, et sa armastad mind!" sõnas ta siis. Mu silmad läksid suureks. "Nick, sa paned vaid ühe sõnaga räigelt mööda. 'Armastad' asemel ütleksin ma pigem 'vihkan'," ja hakkasin ust uuesti kinni virutama. Nick'i nägu oli vihane. Ta peatas ukse jällegi, sammus sisse ja andis mulle kõva kõrvakiilu. "Aih," piuksatasin ma. "Nick..palun. Miks sa seda teed?" küsisin ma. Ma kartsin teda, kuid proovisin seda mitte välja näidata. "T*ra lits. Sa tead, et ma olen võimsam kui sina, see tähendab, et ma võin sinuga teha ükskõik mida!" irvitas ta oma rõvedat naeru.
Ta võttis minust kinni, kallutas mind ja surus oma rõvedad huuled minu omadele. "JÄTA MIND RAHULE!" karjusin ma ja tõukasin ta kogu oma jõuga eemale. Ta lõi mind jälle ja ma hakkasin nutma. Mu põsk valutas, kuid ma proovisin sellest üle olla. "Mine ära!" sõnasin ma rangelt. "Noo, mis hakkas nüüd? Mis ma ei meeldigi sulle enam?" "Nick, kas sa oled täis? Kurat, kao minema mu majast, või..või ma kutsun politsei!" Selle peale ta ehmatas. "Okei, okei..aga ma tulen tagasi," lausus ta kõndis uksest välja.
Ma keerasin selle kohe lukku ja vajusin seina najale istuma. "Miks?" küsisin ma endalt, "miks see kogu faking asi peab minuga juhtuma? Miks?" Ma karjusin, ma ei suutnud seda enam enda sees hoida. Ma tõusin püsti, vihasena. "P*tsi ma lähen tapan selle Nick'i ära raisk! Miks ta peab mu elu nii perse keerama!? Mida ta minust tahab!?" karjusin ma täiest kõrist, kuni enam ei suutnud ja ma vajusin jälle maha.
"Miks?" sõnasin ma rahulikumalt, kuid läbi suure nutu. Kui ma olin kõik endast välja karjunud ja nutnud, tundsin ma väsimust ja otsustasin täna korralikult voodisse magama minna, mitte jälle diivanile või põrandale ära vajuda.
Läksin vannituppa ning pesin puhtaks korralikult oma hambad.
Seejärel tegin seda ka oma näoga. Ma loivasin enda öökapini ja võtsin sealt öösärgi, mille endale selga ajasin.
Siis istusin ma voodile ja hingasin sügavalt sisse ning seejärel välja.
Ma panin pea padjale ning kuna terve voodi oli minu päralt, viskasin ma end üle voodi laiali. Toas oli soe ja ma ei tahtnudki endale tekki peale.
Hommik. Ma avasin silmad. Ma pidin sellele tõestust saama ja vaatasin öökapile, et näha kella. "Pool kümme," sõnasin ma vaikselt ja suutsin isegi naeratada. Üle pika aja oli see esimene öö, kus ma ei näinud ühtegi õudusunenägu.
Ma tõusin püsti ja hõõrusin oma silmi, seejärel haigutasin suurelt ja tegin isegi voodi ära. Kõndisin värskelt külmkapini, avasin selle ja nägin, et väga palju mul süüa polnudki. Leidsin külmikust mõned puuviljad ja kapist hommikusöögihelbeid. Lõikasin puuviljad tükkideks, panin koos müsli ja piimaga kaussi ning läksin istusin diivanile. Panin käima teleka ja nautisin oma hommikusööki. Mul oli selline tunne, et täna tuleb hea päev.
Peale sööki pesin ära nõud ja vahetasin ära riided. Koristasin natuke tuba ja kuna ma polnud ammu Brownie'le erilist tähelepanu pööranud, otsustasin ma temaga õue mängima minna.
Ma leidsin lillede vahelt selle sama puuoksa, mida olime Jimy'ga kahekesi talle visanud ja ma tundsin kuidas pisarad tahtsid jälle tulla. Ma hoidsin neid, nii hästi kui sain, tagasi, proovides mitte mõelda Jimy'le. Ma pole temaga paar nädalat rääkinud, sest ta tahtis üksi olla. Ma olin vajunud mõttesse, kuid järsku meenus mulle Brownie ja ma viskasin talle puuoksa.
Ta jooksis sellele kiirelt järgi ja tõi selle mulle. Ma kordasin seda paar korda, peale seda möllasime me kahekesi niisama õues.
Järsku katkestas meid telefonihelin ja ma jooksin kiirelt sellele vastama. "Ja, Ilesha kuuleb!" sõnasin ma rõõmsalt ja kuulsin ka teisel pool toru naeru. "Hei!" sõnas ta vaikselt. Mu naeratus suul venis veel suuremaks. "Hei! Kuidas sul läheb?" küsisin ma vaikselt Jimy'lt.
"Ma olen mõelnud ja..sul oli õigus! Me oleme nagu hingesugulased..Ja seega otsustasin ma, et me võiks veel proovida. Ma ei saa sulle kohe kõige eest andeks anda, sest see kõik on mulle väga haiget teinud, aga..veel rohkem teeb mulle haiget mõte, et ma ei saa enam mitte kunagi sinuga koos olla või sind näha." Ma lasin tal kõik ära rääkida ja ei seganud teda vahele.
Minu silmast voolas alla pisar, aga see polnud kurbusest, seekord oli see rõõmust. Kui oli umbes kolmkümmend sekundit vaikust olnud sõnas ta veel: "Nii et ma mõtlesin, et äkki ma astun sinu juurest läbi näiteks..õhtul?" "Ja. See oleks tore. Õhtusöök siin?" sõnasin ma vaoshoitult, kuigi oleksin tahtnud rõõmust lakke hüpata. "Jah, õhtusöök seal. Kui sobib?" küsis ta veel. "Ja. Näeme siis õhtul. Head-aega," laususin ma naeratades ja panin toru ära. Ma kargasin õnnest mööda tuba ringi, kuni lõpuks sundisin end rahunema. Mida õhtusöögiks teha? hakkasin ma kiirelt mõtlema ja otsustasin püreesupi ja koogi kasuks. Kõik ained olid mul kodus olemas, seega ei pidanud ma poodi minema.
Seejärel hakkasin ma mõtlema mida selga panna. Ma läksin oma öökapi juurde ning vaatasin mis kleite mul seal leidub. Järsku lendas mu välisuks pauguga lahti. "Oih vabandust," sõnas Nick ja kõndis minu juurde. Kas ta kuulis sellest, et Jimy tuleb täna siia? mõtlesin ma kiirelt ja ehmatasin.
"Näe, ma tõin sulle mahla," sõnas ta ja ulatas mulle pudeli mahlaga. "Mida v*ttu sa siin teed? Kao välja siit, kao välja mu elust sa vana värdjas!" karjusin ma vihaga ja lükkasin teda ukse poole. Ta pani mahla lauale ja vihastus. Seekord võtsin ma kiirelt oma jõu kokku ja lõin teda. Ta oli vihane, kuid huvitaval kombel kõndis ta lihtsalt uksest välja.
Mis kurat see nüüd oli? mõtlesin ma ja jõin lonksu mahla. Miks? Ma ei tea, aga see maitses nii magusalt, et ma jõin peaaegu terve pudeli ära. Ma tundsin kuidas mu peas surises. Oi kurat. "Mida ta sinna sisse pani? Ilesha..miks sa nii loll oled?" Ma olin vihane.Miks ma seda jõin? Appi, miks ma olen kõige lollim inimene maailmas?
Ma jõin peale palju vett, lootes et mis iganes seal joogi sees ka oli, mu kehas lahjeneks kiiesti ja ei tapaks mind.
Umbes viie minuti möödudes, astus Nick uksest sisse. "APPI kas ma mitte pole sulle palju öelnud, et hoia minust eemale! Tead, mulle aitab. Ma lähen politseisse ja võtan lähenemiskeelu ja lasen su üldse vangi panna raisk!" sõnasin ma vihaselt. Tema aga ainult naeris vastuseks. Ma teadsin, miks ma ei saanud ju minna politseisse. Mind ennast võetakse ka ju kinni siis. Miks ma nii loll olen? Ma oleksin tahtnud nutta, lasta ennast maailmast eraldada, et ma ei teeks oma lähedastele haiget.
Nick tuli lähemale ja võttis minust kinni. Seejärel hakkas ta mind suudlema. Ja mina läksin vooluga kaasa.
Ta viis mind diivanile ja suudles mind edasi. Ma ei lükanud teda eemale, kuigi oleksin pidanud. Ma ei tahtnud seda, ma pole kunagi seda tahtnud. Jimy, meenus mulle ja ma lükkasin Nick'i eemale. "Mida sa mu joogi sisse panid?" "Ei midagi erilist, lihtsalt midagi mis aitaks sul meenutada, et sa armastad mind," sõnas ta ja jätkas mu suudlemisega.
Ma tõukasin ta eemale ja tõusin püsti. "Ma V I H K A N sind!" hääldasin kõik tähed korralikult välja, et ta ikka aru saaks. "Kui nii, miks sa mind siis just suudlesid?" "Sellepärast, et sa toppisid mingit s*tta mu joogi sisse ja mina loll jõin seda. Ja nüüd ütlen ma seda viimast korda..sa oled kuradima hale s*takott, värdjas, m*nniauk ja ma vihkan sind! Keri minema mu elust! Ma loodan, et sa põled põrgus kunagi!" Ma karjusin. Ja tema läks vihaseks. Väga vihaseks. Nii vihaseks, et ta tõmbas oma püksitaskust välja püstoli ja suunas selle minu poole. Ma tardusin, pisarad voolasid mööda mu nägu alla ja ma ei teadnud mida teha.
"Sa vana räpane lits!" sõnas ta ja tõusis diivanilt püsti, relv ikka veel suunatud minule. "Ei," oli kõik mis ma suutsin endast välja pigistada. "Et sa põleks põrgus," kordas ta minu sõnu ja valmistus päästikule vajutama. Ja siis helises uksekell. Me mõlemad tardusime.
"AA.." hakkasin ma kähku karjuma ja Jimy astus uksest sisse. Pauk.
"EII!" karjusin ma ja jooksin Jimy juurde. "Ei, ei, ei... Jimy, pea vastu! Ära anna alla!" Ma vajutasin oma käega tema kõhule, kust tuli palju verd. Ma vaatasin selja taha, kuid ei näinud kedagi. Nick oli minema läinud? "Ma kutsun kiirabi!" sõnasin ma kiiresti ja jooksin telefoni juurde.
Valisin hädaabi numbri, rääkisin telefoniga ja jooksin tagasi Jimy juurde. "Kiirabi on teel! Nad tulevad!" sõnasin ma ja vajutasin uuesti tema haavale, täpselt nagu mulle telefonist öeldi.
"Ilesh..Ilesha.." üritas Jimy rääkida. "Tšš! Ära räägi...palun vabandust.." See kõik oli minu süü. Ta üritas oma pead tõsta, aga ma vajutasin selle alla tagasi. "Lama rahulikult, kiirabi kohe tuleb!" üritasin ma rahulikult rääkida, aga mu pisarad ei jätnud voolamist. Ma pidin tugev olema, aga ma ei suutnud. "Ilesha.." üritas Jimy rääkida ja sikutas oma käega mind lähemale. Ma panin oma näo tema näo ette ja vaatasin talle silma. "Palun vabandust!" sõnasin ma ja suudlesin teda õrnalt põsele. Siis sulges ta silmad.
___
okei.. hope you liked!
EPISODE ONE
- Spoiler:
Ma jooksin. Minu pruunides kontsakingades jalad ei suutnud end enam liigutada, kuid koduni oli veel nii vähe maad. Hommikul ilusasse krunni sätitud juuksed vajusid mu peas laiali. Üks salk..teine salk. Juuksed valgusid mu pisarates näo ette. Ma tõstsin oma käe ja pühkisin vihaselt juuksesalgud oma näolt. Ma vaatasin korra taha, kuid see vajas koordinatsiooni, mis mul puudus, ja ma prantsatasin maha.
"Aih," sõnasin ma vaikselt, kartes, et ta kuuleb mind. Sundisin end püsti tõusma ja panin
oma jalad uuesti tööle. Ning lõpuks ma nägin seda - minu kodu. Jooksin ukseni ja otsisin kiiresti oma kotist võtmed. Kuna mu käed värisesid kukkusid need maha.
Ma kummardusin kiiresti ja vaatasin samal ajal selja taha. Ei kedagi. Ma avasin närvisiliselt ukse, jooksin tuppa ja keerasin ukse seest poolt lukku.
Vaikus. Ma vaatasin vaikselt toas ringi. "Jimy?" sosistasin ma vaiksel nutusel häälel. Jällegi vaikus.
Ma sundisin oma väsinud jalgu liigutama ja loivasin voodi poole. Enne voodit kukkusin. Taas olid mu jalad mind alt vedanud ja ma tänasin jumalat, et ma olin, nüüd enam mitte nii turvalises, kodus.
Lamasin maas ning tõmbasin oma jalad endale kaissu. Pisarad mu silmis ei jätnud voolamist. Mõtlesin kiirelt mida edasi teha, kas pakkida asjad ja kaduda siit? Või oodata? Kus Jimy on? Äkki nad said ta kätte? Mul hakkas vaikselt juba paanika tekkima. "Pidin ma seda ikka tegema?" sosistasin endale vaikselt ja tundsin kuidas uus pisarate hoog mu silmist alla voolas. Järsku kuulsin võtme keeramist ja ma ehmatasin.
Ma hüppasin kiiresti püsti, jooksin vannituppa ja keerasin ukse lukku. Ma proovisin oma pisaraid tagasi hoida, kuid see ei õnnestunud ning uued pisarad mu silmis voolasid mööda mu põske alla, kukkudes minu beežile kleidile. "Ilesha?" kuulsin ma Jimy õnnelikku häält, kui ta Brownie'ga uksest sisse astus. Brownie haugatas tervituseks, arvatavasti mulle ning uued pisarad aina tulid ja tulid.
Mida ma küll teinud olen? mõtlesin ma ning jooksin vanni juurde ning keerasin vee lahti.
Seejärel istusin ma maha, pannes oma käed umber põlvede. "Ilesha? Oled sa vannitoas?" kuulsin ma uuesti Jimy häält, kuid ma ei saanud ju talle vastata. Mitte sellise häälega. Ma kuulsin kuidas ta koridoris Brownie käpad lapiga puhtaks pühkis ja talle toidukaussi uue toidu pani. Seejärel võttis ta midagi külmikust ja hakkas seda hakkima, samal ajal ümisedes mingit viisi. Ma tõusin püsti ja libistasin vaikselt jalast ära oma kingad. Seejärel avasin oma kleidi luku ning võtsin ka selle seljast.
Katsusin vannivett, mis oli soe ja keerasin kraani kinni. Ma haarasin vanni tagant pudeli, avasin selle ja valasin natukene vedelikku vanni, mis seejärel vahutama hakkas.
Võtsin seljast ka oma pesu ja astusin vaikselt kuuma vette. Üks haaval lõdvestasin ma iga oma kehaosa ning ka pisarad hakkasid taanduma. Lõpuks sain ma omadega valmis ning ma väljusin vannist.
Ma haarasin valge rätiku ning panin selle endale ümber, seejärel tegin peegli ees oma näo korda, avasin vannitoa luku ning astusin tasakesi vannitoast välja. Vaikus. Jälle. "Hallo?" küsisin ma vaikselt, kuid kõik oli vaikne. Kuhu nad läksid? küsisin endalt mõttes ja jooksin vaikselt üle toa voodi juurde.
Ma istusin enda poolele voodil ning avasin öökapi. Sealt valisin välja rohelise kapsuni ja mustad teksad. Panin kiiresti riidesse ning tõin vannitoast oma riided, mis ma ilusti kappi panin.
Peegli ees vabastasin oma juuksed krunnist, sasisin neid natuke ja otsustasin üle pika aja need lihtsalt lahti jätta. Samuti eemaldasin oma silmadelt meigi, et nad puhata saaksid. Siis kuulsin ma haukumist. "Brownie," sõnasin ma endale vaikselt, kuid rõõmsalt. Ta oli ukse taga, ma kuulsin kuidas ta käpaga usksele toksas. Ma naeratasin. "Brownie?" küsisin ma kõvemini ja naeratasin endale veel kord. Ma avasin ukse ning Brownie hakkas rõõmsalt haukuma.
"Tšš, tšš, kullake," laususin ma naerdes ja lükkasin ta kõhuli. Talle meeldis see, talle on see alati meeldinud. "Ilesha?" kuulsin ma Jimy't küsivalt hüüdmas. "Jaa? Siin olen!" hõikasin talle rõõmsalt vastu ja juba ta astuski uksest sisse.
"Siin sa oledki, ma.." ei jõudnud ta lauset lõpetada, kui ma talle juba sülle hüppasin. "Anna andeks! Ma olin läbi omadega, ma olin vannis. Kõik on korras, anna mulle andeks," sosistasin ma talle vaikselt kõrva. "Ilesha, sa ei pea vabandama. Ma saan aru.. Me käisime Brownie'ga aias mängimas. Ma arvan, et nüüd tahab ta natuke magada," sõnas Jimy mulle ja pani mu maha. Ja nii nagu Jimy arvas, läkski Brownie õue magama. "Mis kell on?" küsisin ma ja haigutasin. "Hm..midagi kuue paiku," uuris Jimy, "oled sa väsinud?" "Huh, ma ei teagi. Täna on väsitav päev olnud," sõnasin ma naerdes, " äkki vaataks telekat?" "Mhm, muidugi," oli Jimy nõus ning pani teleka käima, ise istus ta diivanisse ja kutsus ka mind pikutama. Nii ma siis läksingi.
Nii mõnus, nii mõnus on see tunne, et Jimy juures olles saan ma põgeneda selle segaduse eest, mis minu ümber toimub. Miks peab see elu nii raske olema? Miks ma olin nii loll ja tegin
seda üldse? Ma läksin oma mõttega nii kaugele, et lõpuks uinusin.
Tundsin vaid seda, kuidas tema käed mind voodisse kandsid ning ta mind oma kaissu võttis. Seejärel olin ma unenägudemaal.
Hommikul ärkasin ma värskelt ja puhanult. Üle pika aja sain ma korralikult magada. Ma vaatasin enda paremale poole kõrvale, kuid voodi oli tühi. Köögist tuli pannkoogi lõhnu ning ma otsustasin end püsti ajada. Ma ringutasin suurelt ja sammusin edasi köögi poole.
"Hommikust Jimy!" laususin ma rõõmsalt. "Hommik! Ma lootsin, et saan pannkoogid ennem valmis ja saan nad sulle voodisse tuua, aga no.." sõnas temagi mulle rõõmsalt vastu. "Hommikust Brownie!" hõikasin ma, kui ta uksest sisse jooksis. "Kas sa küpsist tahad?" küsisin ma tema käest ning võtsin purgist ühe küpsise.
"No..püüa! Püüa Brownie!" õrritasin ma teda natuke, kuid lõpuks andsin alla ja ta sai oma
kalakujulise küpsise kätte.
Ma mängisin natuke temaga, kuni söök sai valmis ja ma lauda istusin.
"Tead.." alustasin ma juttu, peale esimest suutäit. "Ja?" küsis Jimy uudishimulikult. "Ma..noh. Ma nägin teda," sõnasin ma ühe hingetõmbega, "Ni..tähendab seda meest. Seda..noh, sellest ööst.." Meie mõlema söömine aeglustus ja ma nägin, et Jimy ei taha sellest väga rääkida. "Kas ta nägi sind ka? Kas sa oled ikka terve?" küsis ta murelikult peale pisikest pausi. "Ja, ma olen terve. Ning jah..ta nägi mind. Ma jooksin kiiresti koju, kuid ei teadnud mida teha.." mu hääl oli muutunud sosinaks. "Ma ütlesin! Ma ju ütlesin, et me oleks pidanud politseisse minema!" läks Jimy natuke närvi. "Jimy, sa ju tead, et ma kardan. Ma kardan, et nad tapavad meid ära!" rääkisin ma vaikselt ja tundsin, kuidas mu silmad märjaks läksid. "Ei! Rahu kallis, nad ei tapa meid ära! Me lähme politseisse, me saame uued nimed ja me lähme teise maailma otsa elama! Nad ei saa meid kätte!" rahustas Jimy mind, kuid ma teadsin, et ma ei saa sellel lasta juhtuda. Me ei tohi politseisse minna! See kõik tuleks välja! Nick tapaks meid mõlemaid, mõtlesin ma nutu äärel. "Ja," suutsin ma piuksatusena suust välja pressida. "Ei. Me ei pea minema politseisse. Mulle lihtsalt meenub see vaene tüdruk," ma hakkasin nutma.
"Kullake," rahustas Jimy mind ja tõusis püsti, seda tegin ka mina. Ta kallistas mind tugevalt ja ma rahunesin natuke. "Kas tahaksid värsket õhku?" küsis ta minult, kuid ma vastasin eitavalt. Lõpuks suutsin ma täiesti maha rahuneda ning ma lõpetasin oma pannkookide söömise. Peale seda koristasime laua ja läksime telekat vaatama, kuid kuna sealt midagi huvitavat ei tulnud, otsustasime Brownie'ga õue minna.
Me viskasime talle ühte puuoksa, mille leidsime lilledest ning Brownie püüdis seda. Meil kõigil oli väga lõbus ning sel hetkel tegin ma ühe oma suurimatest otsustest elus. Ma räägin talle kõik ära.
_____
hope u liked
EPISODE TWO
- Spoiler:
"Ilesha, oled sa üleval?" küsis Jimy ühel ilusal sügis hommikul. "Ja," vastasin ma vaikselt ja pugesin ta kaissu. Ta tõmbas mind endale lähemale ja suudles mind. Ma hakkasin naerma. "Mis on?" küsis Jimy. "Midagi. Ma lihtsalt mõtlen kui vedanud mul on," vastasin ma talle, teades, et see pole nii enam kaua. Ma olen seda nii kaua edasi lükanud. Täna, mõtlesin ma. Täna pean ma talle ära rääkima. Ma põimisin oma käed tugevamalt tema ümber ning seda tegi ka tema. Ei läinud kaua, kui meiega ühines ka Brownie.
Me tõusime voodist püsti ning ma läksin täitsin tema toidukaussi. "Ma teen midagi süüa,"
pakkus Jimy, "mida sa tahaksid?" "Mm, teeks täna lihtsalt mingeid võileibu?"
"Mhm, okei," vastas ta ning võttis külmkapist välja vajalikud ained. Seejärel hakkas ta võileibu tegema.
Kui need lõpuks valmis said, hakkasime me sööma. "Mm..Jimy..Kas ma saaksin sinuga pärast rääkida?" alustasin ma vaikselt juttu. "Ja, mis mureks?" küsis Jimy lõbusalt ja ma teadsin, et see võib olla viimane kord, kui ma teda sellisena näen. "Lihtsalt..midagi ei ole mureks, mul on vaja lihtsalt rääkida." Ma lõpetasin oma võileiva ja koristasin laua ära. "Ma lähen teen ennast vannitoas korda," laususin ma vaikselt ja kiirustasin vannituppa.
Ukse kinni saanud ja lukku keeranud, tundsin kuidas mu silmast üks väike piisk mööda põske alla veeres. "Ei!" sõnasin ma endale ja hoidsin pisaraid tagasi.
Ma sammusin peegli juurde, võtsin kapist oma hambaharja ning hakkasin oma hambaid pesema. Kui nendega ühele poole sain, tegin korda oma juuksed. Samuti lisasin oma silmadele õrna meigi.
Seejärel astusin ma tagasi tuppa. Jimy vaatas telekat ning Brownie mängis tema kõrval oma kondiga. Ma kõndisin vaikselt riidekapini ning valisin sealt endale riided.
Siis istusin ma Jimy kõrvale. "Kas me saaksime nüüd rääkida?" küsisin ma ning Jimy lülitas teleka välja. Ta tõmbas mind endale kaissu. "Ikka saame, ja. Lihtsalt. Sa näed nii ilus välja,"
tegi ta mulle komplimendi ja hakkas mind suudlema.
Ma tõmbusin eemale ja vaatasin maha. "Mis juht.." ei saanud ta oma lauset lõpetada, kui mina juba oma jutuga vahele tulin. "Ma olin selles mõrvas kaasosaline." Kõik jäi vaikseks. Ma ei julgenud talle otsa vaadata, kuid kujutasin ette tema nägu. "M..mida?" küsis ta viimaks. "Ma seletan sulle kõik ära, lihtsalt palun kuula mind lõpuni. Ma tean, et arvatavasti näen ma täna sind viimast korda oma elus, kuid enne kui sa lähed, tahaksin ma, et sa teaksid kogu seda lugu," rääkisin ma vaikselt ja vaatasin talle oma nutuse näoga otsa.
Ta oli oma silmad sulgenud ja tema nägu oli suunatud ette. Ta noogutas mulle ning jäi ootama.
Ma alustasin jutuga: "Aasta tagasi, kui sa oma vanematele külla läksid, käisin ma oma sõpradega klubis. Ma olin päris täis ning minu juurde tuli üks mees, Nick. Me rääkisime ja..noh..ühesõnaga asi läks kaugele.." "Kui kaugele?" küsis ta vihase häälega. "..ma magasin temaga," ütlesin ma vaikselt ja hakkasin nutma. "Mida? Sa petsid mind? Kuidas ma üldse sain sinuga koos olla? Sa vana räpane l*ts!" karjus Jimy mu peale ning tõusis püsti. Ma haarasin ta käest kinni, vaadates teda oma nutuste silmadega. "Palun," sõnasin ma väriseva häälega, "palun kuula mind ära." Ta sikutas mu käe enda omast lahti ja jäi seisma. "Palun," sosistasin ma veel kord.
Lausumata sõnagi istus ta tagasi diivanile ja ma nägin kuidas tema silmast voolas mööda põske alla pisike pisar. Ma jätkasin vaikselt: "Hommikul sain ma aru, mida olin teinud. Ma korjasin oma riided kokku ning panin need endale kiiresti selga. Kui ma ukse poole läksin ärkas Nick. Ta jooksis minu juurde ja ei lubanud mul lahkuda. Ta lõi mind." Seda oli valus meenutada, kuid ma võlgnesin seda Jimy'le. "Ta oli väga agressiivne, kuid tänu koristajale, kes tuba koristama tuli, sain ma minema. Ma jooksin kiiresti koju ning tänasin jumalat, et sind veel tagasi kodus ei olnud. Ma nutsin," ei suutnud ma enam edasi rääkida. "Ma nutsin.." kordasin ma tasasel häälel veel kord. Seejärel üritasin ma end kokku võtta ja edasi rääkida. "Igatahes..Ta tuli tagasi, üritas mind suudelda, kuid ma ei lasknud. Ma isegi ei tea kuidas ta mind üles leidis, aga tal oli kaasas nuga. Ta ütles, et ma pean temaga magama, siis kui ta tahab, ja..muid asju tegema. Ma.." Ma hingasin sügavalt sisse ja seejärel välja. "Ma ei nõustunud, aga ta oleks mu ära tapnud, seal samas minu kodus. Ta ähvardas mind! Õnneks sain ma ta minema aetud ja järgmisel päeval tulid sa koju. Kui ma sind nägin, sain ma aru, et sa oled see õige. Mis sest, et ma olin seda juba 4 aastat arvanud. Siis sain ma sellest tõeliselt aru.. Me elasime õnnelikult pool aastat, kuni ühel päeval tuli uuesti Nick minu juurde tagasi. Ta ütles, et armastab mind ja tahab minuga koos olla. Ma ütlesin talle, et seda ei juhtu iialgi!"
"Ma armastan sind, Jimy," sõnasin ma vaikselt ja vaatasin ta poole. Tema näos oli nii palju erinevaid emotsioone. Siiski ma jätkasin: "Ta ütles, et räägib sulle kõik ära, aga sa olid nii õnnelik. Meie koos olime nii õnnelikud, seega pidin ma tegema mida ta ütles. Nick tahtis, et ma talle püssi ostaksin. Ma küsisin miks ja ta vastas, et enesekaitseks. Kuna ta on politseile tuttav, ei tahtnud ta ise seda osta, sest kui ta sellega peaks vahele jääma, siis ei jää mitte tema, vaid mina süüdi, sest see on ametlikult minu oma. Ma olin loll ja tegin seda. Ma ei mõelnud, mis tagajärjed sellel tegelikult on...Siis oligi see öö. See öö, kui me parklas jalutasime ning ma ehmatasin. Sa veel küsisid, et mis on?" meenutasin ma..
..ja vahetasin asendit. "Ma ütlesin, et pimedas on lihtsalt õudne, kuid tegelikult nägin ma teda. Nick. Seal nad seisid. Tema ja tema kaks meest. Endal minu ostetud püstol käes, suunatud selle väikse tüdruku poole. Siis me kuulsime lasku ja jooksime ehmunult minema. Ma teesklesin, et ei julge hirmust politsiesse minna ning me kolisime siia. Tegelikult, kui me politseisse läheksime, leitakse mind ülesse ja Nick lavastaks mu kindlasti süüdi.."
Kõik jäi vaikseks. Ma ei osanud enam midagi öelda, kuhugi vaadata. Ma nägin kuidas Jimy püsti tõusis.
"Kuidas sa võisid seda mulle teha?" küsis ta vaikselt. "Ilesha. Ma usaldasin sind. Ma.." ei osanud ta lauset lõpetada. Seejärel läks ta kapi juurde, pani end riidesse, viskas kõik oma ülejäänud riided kohvrisse, pani selle kinni ja astus vaikselt uksest välja. Ma tundsin kuidas kogu mu elu kokku varises. Pisarad mu silmis ei jäänud järgi. Ma oleksin tahtnud talle järgi joosta, karjuda kogu südamest, et ma armastan teda ja paluda tal endaga jääda, kuid iga mu lihas oli tardunud. Ma ei suutnud ennast liigutada.
Ma tundsin kuidas kõik mu peale surub ja ma heitsin diivanile pikali. Sulgesin oma silmad ja soovisin, et ma sureksin.
Ma avasin oma silmad. Brownie mängis oma kondiga ja ma tõusin püsti.
Kõndisin vannituppa ja pesin oma näo puhtaks. Seejärel otsisin ma kella, see näitas 9 hommikul.
Ma täitsin Brownie toidukausi ja istusin tuimalt diivanile. Miks ma talle kõik ära rääkisin? küsisin ma endalt mõttes, kuid samas teadsin, et ma poleks suutnud sellega kauem edasi elada.
Järsku helises uksekell. "Jimy," sosistasin ma ja jooksin ukseni. Ma avasin ukse ja tardusin. Nick.. "Mida? Mida sa siin teed? Mida sa tahad minust, ah?" nähvasin ma ja lõin ukse kinni.
Ma kõndisin, pisarad silmis, diivani poole, kuid Nick avas ukse ja jooksis minuni. "Noh? Rääkisid oma Jimy'kesele ära kõik, jah?" "Mida? Kuidas sa tead sellest?" olin ma kohkunud. Kas ta luuras minu järgi? "Mis sa ise arvad. Ma tahtsin sulle juba eile külla tulla, aga jah..te rääkisite ja tegelikult mõtlesin ma, et oleks päris hea sisse astuda, kuid otsustasin hommikuni oodata," seletas ta. "Mida?" karjusin ma, kuid ei osanud midagi muud öelda.
"Noh..Nüüd sa oled vaba ja ma otsustasin asja ära kasutada..." ja juba surus ta oma huuled minu omadele. Ma tõukasin ta eemale. "Käi minema siit! Kuradi p*de! Käi välja!" karjusin ma täiest kõrist. "Noo..Ise tead. Kui sa juhuslikult ei taha teada, kus Jimy on.." õrritas ta.
"Sa tead kus ta on?" küsisin ma vaiksemalt. "Loomulikult," vastas ta rahulolevalt. "Kus siis?" nähvasin ma. "Ma jätan sulle numbri." Ta kirjutas numbri minu käele ja läks siis majast välja. Ma uurisin oma kätt. City Motel, ruum 21, 76298.
Ma tormasin telefoni juurde, valisin numbri ja ootasin. "Tere?" küsis ta vaikselt ja kohkunult, et keegi talle sinna helistas. "Tere, mina olen siin," vastasin ma vaikselt ja tundsin kuidas jälle pisarad mu silmist alla voolasid. "Kust sa mu numbri said?" küsis ta ja ma keerutasin talle vastuseks midagi kokku. Seejärel viskas ta toru hargile.
Seal ma seisin, telefon kõrva ääres, pisarad voolamas. Ma sundisin oma kätt telefoni toru hargile panema ning seda ta lõpuks ka tegi. "Ma sõidan sinna," otsustasin ma kähku. Miski osa kahtles minus, miks peaks Nick mulle tema numbri andma? Kuid ma ei hoolinud.
Haarasin võtmed ja jooksin. Õues oli külm, aga mind see ei heidutanud. Ma teadsin seda kohta, see polnud siit kaugel. Lõpuks jõudsin ma kohale ja otsisin üles toa number 21.
Ma hingasin sügavalt sisse ja koputasin uksele. Ta avas selle. "Mida sa tahad siit? Ma tahan üksi olla!" Ta lõi ukse kinni, kuid ei keeranud seda lukku.
Ma avasin vaikselt ukse ja astusin sisse. "Jimy," alustasin ma juttu, "palun. Palun vabandust. Ma armastan sind ja ma tean, et sina mind ka. Me oleme nagu hingesugulased!" "Ilesha..Sa olid mõrvas kaasosaline!" ta rõhutas igat sõna. "Ma ei saa sulle nii lihtsalt andeks anda. Kas sa natuke mõtled ka? Sa petsid mind ja ostsin mingile tüübile püstoli. Jumal teab, mida ta sellega veel teeb?" Ta oli vihane. Jällegi täitusid mu silmad pisaratega.
"Jimy," sõnasin ma ning istusin voodile. Lasin pea alla, sest ma ei saanud teda vaadata. "Mul on nii kahju. Palun..Palun andesta mulle.." Aga miks ta peaks? küsisin ma samal ajal endalt. Ma tegin talle kohutavalt haiget ja ma justkui olin leppinud sellega, et ma teda enam ei näe. Kuid siin oli midagi. "See säde," sõnasin ma vaikselt, "see säde, mis meie vahel on, see on alles. Ma tunnen seda. Ja just selle pärast ei saa ma alla anda. Ma tean, et ka sina tunned sedasi, sest seda sädet poleks siis, kui üks pool seda ei tunne."
Ma tõusin voodilt püsti ja kõndisin tema juurde, vaadates talle silma. "Meil on veel lootust," sosistasin ma ja tundsin kuidas pisarad täitsid mu silmad.
Seejärel põimisin ma oma käed ümber tema. Ta ei hakanud vastu. Muidugi ta ei hakanud vastu. Ta ju teab, et meil on lootust. Tal on lihtsalt aega vaja.. Mina oleksin võinud selles asendis tunde, päevi, aastaid seista, kuid ma teadsin, et tal on vaja aega.
Ja seega ma lahkusin. Jättes oma kalleima vara sinna ukse taha, lootes, et ta tuleb minu juurde tagasi.
____
huh, vahepeal oli palju teksti, sorry. ja ma ise ei jäänud osade piltidega väga rahule:D:D. ma teen selle looga nii, et kirjutan teksti valmis & siis teen pildid. ;D loodan, et meeldis ikkagi :]
EPISODE THREE
VEITS ÜLI-IMELIK OSA. EBALOOGILINE JA PILDID KA VEITS..P*DED..SRY;D
Uksekell helises. Ma teadsin, et see pole Jimy, kuid sisimas oli mul ärevus sees. Äkki ongi tema selle ukse taga?
Ma kiirustasin ukseni, jättes kõik oma muud tegevused pooleli, ja avasin selle. Minu peaaegu õnnelik pilk muutus murdosa sekundiga tagasi kurvaks, ja vihaseks, kui nägin, et ukse taga seisis hoopis teine inimene. Nick. "Mida sa tahad siit? Ah? Miks sa käid siin? Ma olen sulle kaks nädalat järjest öelnud, et ma ei taha sind siia! Käi minema!" sõnasin ma vihaselt, kuid vaikselt, sest mul polnud enam jõudu karjuda. Ma hakkasin ust kinni virutama, kuid seekord peatas selle Nick.
"Ilesha, sa tead, et sa armastad mind!" sõnas ta siis. Mu silmad läksid suureks. "Nick, sa paned vaid ühe sõnaga räigelt mööda. 'Armastad' asemel ütleksin ma pigem 'vihkan'," ja hakkasin ust uuesti kinni virutama. Nick'i nägu oli vihane. Ta peatas ukse jällegi, sammus sisse ja andis mulle kõva kõrvakiilu. "Aih," piuksatasin ma. "Nick..palun. Miks sa seda teed?" küsisin ma. Ma kartsin teda, kuid proovisin seda mitte välja näidata. "T*ra lits. Sa tead, et ma olen võimsam kui sina, see tähendab, et ma võin sinuga teha ükskõik mida!" irvitas ta oma rõvedat naeru.
Ta võttis minust kinni, kallutas mind ja surus oma rõvedad huuled minu omadele. "JÄTA MIND RAHULE!" karjusin ma ja tõukasin ta kogu oma jõuga eemale. Ta lõi mind jälle ja ma hakkasin nutma. Mu põsk valutas, kuid ma proovisin sellest üle olla. "Mine ära!" sõnasin ma rangelt. "Noo, mis hakkas nüüd? Mis ma ei meeldigi sulle enam?" "Nick, kas sa oled täis? Kurat, kao minema mu majast, või..või ma kutsun politsei!" Selle peale ta ehmatas. "Okei, okei..aga ma tulen tagasi," lausus ta kõndis uksest välja.
Ma keerasin selle kohe lukku ja vajusin seina najale istuma. "Miks?" küsisin ma endalt, "miks see kogu faking asi peab minuga juhtuma? Miks?" Ma karjusin, ma ei suutnud seda enam enda sees hoida. Ma tõusin püsti, vihasena. "P*tsi ma lähen tapan selle Nick'i ära raisk! Miks ta peab mu elu nii perse keerama!? Mida ta minust tahab!?" karjusin ma täiest kõrist, kuni enam ei suutnud ja ma vajusin jälle maha.
"Miks?" sõnasin ma rahulikumalt, kuid läbi suure nutu. Kui ma olin kõik endast välja karjunud ja nutnud, tundsin ma väsimust ja otsustasin täna korralikult voodisse magama minna, mitte jälle diivanile või põrandale ära vajuda.
Läksin vannituppa ning pesin puhtaks korralikult oma hambad.
Seejärel tegin seda ka oma näoga. Ma loivasin enda öökapini ja võtsin sealt öösärgi, mille endale selga ajasin.
Siis istusin ma voodile ja hingasin sügavalt sisse ning seejärel välja.
Ma panin pea padjale ning kuna terve voodi oli minu päralt, viskasin ma end üle voodi laiali. Toas oli soe ja ma ei tahtnudki endale tekki peale.
Hommik. Ma avasin silmad. Ma pidin sellele tõestust saama ja vaatasin öökapile, et näha kella. "Pool kümme," sõnasin ma vaikselt ja suutsin isegi naeratada. Üle pika aja oli see esimene öö, kus ma ei näinud ühtegi õudusunenägu.
Ma tõusin püsti ja hõõrusin oma silmi, seejärel haigutasin suurelt ja tegin isegi voodi ära. Kõndisin värskelt külmkapini, avasin selle ja nägin, et väga palju mul süüa polnudki. Leidsin külmikust mõned puuviljad ja kapist hommikusöögihelbeid. Lõikasin puuviljad tükkideks, panin koos müsli ja piimaga kaussi ning läksin istusin diivanile. Panin käima teleka ja nautisin oma hommikusööki. Mul oli selline tunne, et täna tuleb hea päev.
Peale sööki pesin ära nõud ja vahetasin ära riided. Koristasin natuke tuba ja kuna ma polnud ammu Brownie'le erilist tähelepanu pööranud, otsustasin ma temaga õue mängima minna.
Ma leidsin lillede vahelt selle sama puuoksa, mida olime Jimy'ga kahekesi talle visanud ja ma tundsin kuidas pisarad tahtsid jälle tulla. Ma hoidsin neid, nii hästi kui sain, tagasi, proovides mitte mõelda Jimy'le. Ma pole temaga paar nädalat rääkinud, sest ta tahtis üksi olla. Ma olin vajunud mõttesse, kuid järsku meenus mulle Brownie ja ma viskasin talle puuoksa.
Ta jooksis sellele kiirelt järgi ja tõi selle mulle. Ma kordasin seda paar korda, peale seda möllasime me kahekesi niisama õues.
Järsku katkestas meid telefonihelin ja ma jooksin kiirelt sellele vastama. "Ja, Ilesha kuuleb!" sõnasin ma rõõmsalt ja kuulsin ka teisel pool toru naeru. "Hei!" sõnas ta vaikselt. Mu naeratus suul venis veel suuremaks. "Hei! Kuidas sul läheb?" küsisin ma vaikselt Jimy'lt.
"Ma olen mõelnud ja..sul oli õigus! Me oleme nagu hingesugulased..Ja seega otsustasin ma, et me võiks veel proovida. Ma ei saa sulle kohe kõige eest andeks anda, sest see kõik on mulle väga haiget teinud, aga..veel rohkem teeb mulle haiget mõte, et ma ei saa enam mitte kunagi sinuga koos olla või sind näha." Ma lasin tal kõik ära rääkida ja ei seganud teda vahele.
Minu silmast voolas alla pisar, aga see polnud kurbusest, seekord oli see rõõmust. Kui oli umbes kolmkümmend sekundit vaikust olnud sõnas ta veel: "Nii et ma mõtlesin, et äkki ma astun sinu juurest läbi näiteks..õhtul?" "Ja. See oleks tore. Õhtusöök siin?" sõnasin ma vaoshoitult, kuigi oleksin tahtnud rõõmust lakke hüpata. "Jah, õhtusöök seal. Kui sobib?" küsis ta veel. "Ja. Näeme siis õhtul. Head-aega," laususin ma naeratades ja panin toru ära. Ma kargasin õnnest mööda tuba ringi, kuni lõpuks sundisin end rahunema. Mida õhtusöögiks teha? hakkasin ma kiirelt mõtlema ja otsustasin püreesupi ja koogi kasuks. Kõik ained olid mul kodus olemas, seega ei pidanud ma poodi minema.
Seejärel hakkasin ma mõtlema mida selga panna. Ma läksin oma öökapi juurde ning vaatasin mis kleite mul seal leidub. Järsku lendas mu välisuks pauguga lahti. "Oih vabandust," sõnas Nick ja kõndis minu juurde. Kas ta kuulis sellest, et Jimy tuleb täna siia? mõtlesin ma kiirelt ja ehmatasin.
"Näe, ma tõin sulle mahla," sõnas ta ja ulatas mulle pudeli mahlaga. "Mida v*ttu sa siin teed? Kao välja siit, kao välja mu elust sa vana värdjas!" karjusin ma vihaga ja lükkasin teda ukse poole. Ta pani mahla lauale ja vihastus. Seekord võtsin ma kiirelt oma jõu kokku ja lõin teda. Ta oli vihane, kuid huvitaval kombel kõndis ta lihtsalt uksest välja.
Mis kurat see nüüd oli? mõtlesin ma ja jõin lonksu mahla. Miks? Ma ei tea, aga see maitses nii magusalt, et ma jõin peaaegu terve pudeli ära. Ma tundsin kuidas mu peas surises. Oi kurat. "Mida ta sinna sisse pani? Ilesha..miks sa nii loll oled?" Ma olin vihane.Miks ma seda jõin? Appi, miks ma olen kõige lollim inimene maailmas?
Ma jõin peale palju vett, lootes et mis iganes seal joogi sees ka oli, mu kehas lahjeneks kiiesti ja ei tapaks mind.
Umbes viie minuti möödudes, astus Nick uksest sisse. "APPI kas ma mitte pole sulle palju öelnud, et hoia minust eemale! Tead, mulle aitab. Ma lähen politseisse ja võtan lähenemiskeelu ja lasen su üldse vangi panna raisk!" sõnasin ma vihaselt. Tema aga ainult naeris vastuseks. Ma teadsin, miks ma ei saanud ju minna politseisse. Mind ennast võetakse ka ju kinni siis. Miks ma nii loll olen? Ma oleksin tahtnud nutta, lasta ennast maailmast eraldada, et ma ei teeks oma lähedastele haiget.
Nick tuli lähemale ja võttis minust kinni. Seejärel hakkas ta mind suudlema. Ja mina läksin vooluga kaasa.
Ta viis mind diivanile ja suudles mind edasi. Ma ei lükanud teda eemale, kuigi oleksin pidanud. Ma ei tahtnud seda, ma pole kunagi seda tahtnud. Jimy, meenus mulle ja ma lükkasin Nick'i eemale. "Mida sa mu joogi sisse panid?" "Ei midagi erilist, lihtsalt midagi mis aitaks sul meenutada, et sa armastad mind," sõnas ta ja jätkas mu suudlemisega.
Ma tõukasin ta eemale ja tõusin püsti. "Ma V I H K A N sind!" hääldasin kõik tähed korralikult välja, et ta ikka aru saaks. "Kui nii, miks sa mind siis just suudlesid?" "Sellepärast, et sa toppisid mingit s*tta mu joogi sisse ja mina loll jõin seda. Ja nüüd ütlen ma seda viimast korda..sa oled kuradima hale s*takott, värdjas, m*nniauk ja ma vihkan sind! Keri minema mu elust! Ma loodan, et sa põled põrgus kunagi!" Ma karjusin. Ja tema läks vihaseks. Väga vihaseks. Nii vihaseks, et ta tõmbas oma püksitaskust välja püstoli ja suunas selle minu poole. Ma tardusin, pisarad voolasid mööda mu nägu alla ja ma ei teadnud mida teha.
"Sa vana räpane lits!" sõnas ta ja tõusis diivanilt püsti, relv ikka veel suunatud minule. "Ei," oli kõik mis ma suutsin endast välja pigistada. "Et sa põleks põrgus," kordas ta minu sõnu ja valmistus päästikule vajutama. Ja siis helises uksekell. Me mõlemad tardusime.
"AA.." hakkasin ma kähku karjuma ja Jimy astus uksest sisse. Pauk.
"EII!" karjusin ma ja jooksin Jimy juurde. "Ei, ei, ei... Jimy, pea vastu! Ära anna alla!" Ma vajutasin oma käega tema kõhule, kust tuli palju verd. Ma vaatasin selja taha, kuid ei näinud kedagi. Nick oli minema läinud? "Ma kutsun kiirabi!" sõnasin ma kiiresti ja jooksin telefoni juurde.
Valisin hädaabi numbri, rääkisin telefoniga ja jooksin tagasi Jimy juurde. "Kiirabi on teel! Nad tulevad!" sõnasin ma ja vajutasin uuesti tema haavale, täpselt nagu mulle telefonist öeldi.
"Ilesh..Ilesha.." üritas Jimy rääkida. "Tšš! Ära räägi...palun vabandust.." See kõik oli minu süü. Ta üritas oma pead tõsta, aga ma vajutasin selle alla tagasi. "Lama rahulikult, kiirabi kohe tuleb!" üritasin ma rahulikult rääkida, aga mu pisarad ei jätnud voolamist. Ma pidin tugev olema, aga ma ei suutnud. "Ilesha.." üritas Jimy rääkida ja sikutas oma käega mind lähemale. Ma panin oma näo tema näo ette ja vaatasin talle silma. "Palun vabandust!" sõnasin ma ja suudlesin teda õrnalt põsele. Siis sulges ta silmad.
___
okei.. hope you liked!
Viimati muutis seda Eeesi- (Reede Apr 01, 2011 7:09 pm). Kokku muudetud 4 korda
Re: OUR LIFE {episode three}
Noh..et..mis siin ikka siis öelda...noh...EINO MIDA...Supermegalahe, põnevust tekitav, uuuuut!
Mis see naine tegi siis? ah? Mis väike tüdruk?
Tel me!
Mis see naine tegi siis? ah? Mis väike tüdruk?
Tel me!
xxd- Veteranliige
- Postituste arv : 3634
Join date : 16/01/2010
Age : 24
Re: OUR LIFE {episode three}
ma lugesin kõik täiesti läbi.. minupuhul juhtub see harva.
see jutt on väga hea & kutsub lugema.
Mulle VÄGA meeldib
see jutt on väga hea & kutsub lugema.
Mulle VÄGA meeldib
Sandra- Moderaator
- Postituste arv : 5586
Join date : 22/07/2009
Age : 27
Re: OUR LIFE {episode three}
wow, kui hea ja graafika on super ;D
OlenKerli- Veteranliige
- Postituste arv : 1468
Join date : 23/07/2009
Age : 26
Asukoht : prügikast
Re: OUR LIFE {episode three}
thank you! :]
mul on juba teise osa mõtteid, nii et väga kaua ei tohiks enam minna ;D
mul on juba teise osa mõtteid, nii et väga kaua ei tohiks enam minna ;D
Re: OUR LIFE {episode three}
Väga hea (y)
Ma lihtsalt pean ütlema, et see kutsa ehk Brownie on niiii nunnu.
But yeah..carry on.
Ootan uut osa!
Ma lihtsalt pean ütlema, et see kutsa ehk Brownie on niiii nunnu.
But yeah..carry on.
Ootan uut osa!
xxd- Veteranliige
- Postituste arv : 3634
Join date : 16/01/2010
Age : 24
Re: OUR LIFE {episode three}
Väga põnev ja lahe ,
Ootan järgmist ! (:
Ootan järgmist ! (:
Marilill- Vana kala
- Postituste arv : 335
Join date : 26/07/2009
Re: OUR LIFE {episode three}
Väga hea jutt:D
JA Brownie on väga nunnu XD
JA Brownie on väga nunnu XD
Marite:)- Vana kala
- Postituste arv : 341
Join date : 23/01/2011
Re: OUR LIFE {episode three}
Yeeehaaa!
Ootan huviga Browniest uusi pilte.
Ootan huviga Browniest uusi pilte.
xxd- Veteranliige
- Postituste arv : 3634
Join date : 16/01/2010
Age : 24
Re: OUR LIFE {episode three}
thankyouall, pildid ja tekst on valmis, vaja vaid kokku panna, seega saab täna teise osa =p
Re: OUR LIFE {episode three}
Sama siin.
Tte käbe siis ;D
Tte käbe siis ;D
xxd- Veteranliige
- Postituste arv : 3634
Join date : 16/01/2010
Age : 24
Re: OUR LIFE {episode three}
Yay! AWESOME! Täiega lahe! Aga nüüd enne kooli algust, tee veel üks osa, eks.
Woot for Brownie!
Woot for Brownie!
xxd- Veteranliige
- Postituste arv : 3634
Join date : 16/01/2010
Age : 24
Re: OUR LIFE {episode three}
Super cool! Kus sa telefoni recoloureid saad?
Ja teee käbe uus osa!!
Ja teee käbe uus osa!!
Keidzy- Administraator
- Postituste arv : 3585
Join date : 14/01/2010
Age : 25
Asukoht : Keila
Re: OUR LIFE {episode three}
Üliheaa osa on!! Brownie on ka üli nunnu!!
AnnuMušii- Veteranliige
- Postituste arv : 2351
Join date : 23/07/2009
Age : 26
Re: OUR LIFE {episode three}
thank youuuu! ;D keidzy-kui mängu lähen, siis vaatan;D
ma tglt üritaks teha ennem kooli veel ühe osa, aga ma ei luba midagi kindlalt:D
ma tglt üritaks teha ennem kooli veel ühe osa, aga ma ei luba midagi kindlalt:D
Re: OUR LIFE {episode three}
Väga lahe!!! Ootan järgmist.
AnnuMušii- Veteranliige
- Postituste arv : 2351
Join date : 23/07/2009
Age : 26
Re: OUR LIFE {episode three}
Super hea osa!!!
Uut!
Uut!
Marite:)- Vana kala
- Postituste arv : 341
Join date : 23/01/2011
Re: OUR LIFE {episode three}
tänksud :] mul on kolmas osa valmis kirjutatud, aga pildid pean veel tegema;D
xxd- Veteranliige
- Postituste arv : 3634
Join date : 16/01/2010
Age : 24
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2 • 1, 2
:: Kirjandusnurk :: Simsijutud :: Eeesi lood
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
|
|