Janvier-Emil Reya . [2.osa]

Jutt on mina-vormis,


Avasin silmad ning vaatasin lakke. "Kus ma olen?" mõtlesin ma. Ajasin end istukile ja proovisin tõusta. "Aii, mu pea lõhub kohutavalt." Katsusin oma nägu. Tundsin oma sõrmede all suuremat plaastrit. Teisel pool nägu oli suur arm. "Kohutav," mõtlesin ma ja tõusin püsti.


Vaatasin paremale poole. Tühjus. Järgmisena vaatasin endast vasakule poole.


Seal magas üks tüüp. Ta nägu oli nina ja suu juurest verega kaetud. Sammusin tema juurde ning koputasin mehe õlale. Ta ärkas suure ehmatusega. "Janvier, kallis, sa oled üleval," hüüdis ta rõõmsalt. "Eem, kes sa oled? Ja kus ma üldse olen?" ei saanud ma mitte millestki enam aru.


Ta tõusis toolilt ja sammus minu juurde. Seejärel tõstis ta oma käe ning paitas sellega mu nägu, samal ajal rääkides: "See olen mina, Brad. Kas sa siis ei mäleta? Muideks, me oleme hetkel Milano Beach'i haiglas. Meil oli kohutav avarii." "Oot, misasja? Mis avarii? Kas selle pärast mu pea lõhubki nii, nii valusalt," olin ma täielikus segaduses. "Jah, Janvier, meil oli avarii, kuid ma ei tahaks sellest rääkida," muutus ta meel kurvaks. "Nii, las ma teen ühe asja endale selgeks. Minu nimi on Janvier?" küsisin ma mehelt. Brad vaatas mind nagu lolli. Siis hakkas ta naerma: "Hehh, hea nali Janvier." "Mis nali?" küsisin ma kohkunult. "Okei, ma lähen kutsun arsti," lausus segaduses Brad.
Ta läks uksest välja jättes mind palatisse täiesti üksinda. Kuna mu pea käis ringi, mõtlesin, et targem oleks minna pikale. Keerasin end voodi poole ning järsku astus uksest sisse arst.


"Tere Janvier," lausus arst väga sõbralikult.


"Mul oleks vaja sinu ja sinu mehega rääkida. Niiet, arvan, et võiksid heita voodisse pikali," rääkis arst pehmel ja sõbralikul toonil. "Oodake, ennem kui ma voodisse lähen tahaksin küsida küsimuse. Mis on mu nimi?" laususin väga uudishimulikul toonil. "Janvier-Emil. Teie nimi on Janvier-Emil Reya," vastas arst, naeratas mulle ning suunas mind voodi poole.


Ma heitsin voodisse pikali. Brad võttis minu kõrval voodil istet ning arst istus lillelisele diivanile. "Nii, asi on nüüd selline.." alustas arst juttu, "..et sul, Janvier-Emil, on mälukaotus."


"MIDA?" karjus Brad suurest ehmatusest üle palati. "Janvier lõi kukkudes oma pea liiga kõvasti ära ning see põhjustas mälukaotuse," rahustas arst oma sõbralikul häälel Brad'i. Arst pöördus minu poole: "Kas sul oleks mõni küsimus, Janvier?" "Eemh. See avarii. Mis sai teises autos viibinud inimestest," küsisin ma, arvates, et teises autos oli inimesi rohkem kui üks. Arsti nägu muutus kurvemaks, kuid vastas mulle säilitades rahulikkust: "Teises autos olnud 9 aastane tüdruk hukkus umbes tunni eest. Tema emal on jalgadega probleeme. Hetkel peab ta viibima vähemalt 2 kuud ratastoolis. Peale 2. kuud on mingi võimalus, et ta hakkab uuesti käima." Pisarad voolasid mööda minu armilist põske alla. "9 aastane tüdruk," sosistasin ma tasakesi ning sulgesin silmad.
Järsku avasin silmad. "Ma tean!" ütlesin ma innukalt kuid vaikselt, "Mul tuli meelde. Ma nägin seda väikest tüdrukut ähmaselt enne, kui minestasin." "Nonäed, sulle juba meenud asju. See on hea!" vastas arst ning tõusis diivanilt, "Sulle meenuvadki asjad niimoodi. Sa võid end riidesse panna ning koju minna." Enne lahkumist pistis ta Brad'ile pihku plaastri. Siis lahkus ta vaikselt toast.


Tõusin voodilt ning Brad kallistas mind. "Ta oli ainult 9 aastane," sosistasin ma uuesti vaikselt ning puhkesin nutma. "Ära nuta kullake," lohutas Brad mind tasakesi. Korraga mulle meenus: "Brad, kallis," hõikasin ma järsku. "Mulle tuli meelde. Me kohtusime umbes 3 päeva tagasi pildistamisel, eksju?" rääkisin ma talle ning vabanesin kallistusest. Mulle meenus järgmine asi: "Ja ma olen modell, jah?" "Jah, tore, et sulle meenus," rõõmustas Brad ning kallistas mind uuesti. "Okei, pane sa riidesse ning siis lähme sinu juurde, eks," lausus Brad ning astus uksest välja.
Ma sättisin end korda.


Kui me minu juurde jõudsime tegi Brad mulle toreda ettepaneku. "Vaata, kuna sul on hetkel mälukaotus ning arst soovitas mul sinu järgi vaadata, siis ma mõtlesin, et äkki me nagu, noh.." jäi Brad korraks mõttesse. "Sa mõtlesid, mida?" küsisin ma üle. Brad jätkas vaikselt: "Et mu emal ja isal on linna ääres üks kena suvemaja. Mu ema ja isa on hetkel linnas niite ma mõtelsin, et äkki sa tahaksid koos minuga tulla sinna. Nagu, et elaksime koos janii." "Muidugi," vastasin ma peaaegu kohe. Jäin korraks küll mõttesse, sest olen siin enda majas elanud nii vähe aega, kuid ma armastan Brad'i.


Lähen lippan ja pakin mõned riided kohvrisse ning siis võimegi minna. "Oota, ma tegelikult mõtlesin, et me võime nagu hommikul minna," rääkis Brad. "Kuid me võime ka kohe minna, kui soovid." "Tavai, ma lähen pakin asjad ära ning siis kohe teeme minekut.
Sõit kestis kaua kuna teel olid ummikud. Jõudsime maja juurde alles hommikul kell 6.


Kui kohale jõudsime pidin peaaegu minestama. Maja oli nii ilus. Riputan siis ka teile maja seest pilte.


Maja ees on selline armas veranda. Noh, see ei ole päris veranda. Istumiskoht siis võib-olla. Ma ei teagi. Igatahes, minuarust on see väga armas.




See on esik. Pisike ja armas. Need kohvrid on seal minu omad, (: .




Elutuba. Väga roosiline. (:




Köök.




See on siis vannituba.
Liigume nüüd ülemisele korrusele.


Kohe kui jõuad ülesse välja näed seal suurt ja uhket tiibklaverit. Minu arust on see imeilus. Brad väidab, et oskab seal paari lugu ka mängida. Eks ma pärast kontrollin.


Üks tuba on tühi. Seal on ainult üks väga ilus suur diivan.


Heledates toonides magamistuba.


Rõdu.




Ja selline on pisike aed.
Üldiselt mulle väga meeldib see maja. Printsessilik ja pisike. Armas, (:


Järsku kuulsin majast telefoni helinat. "Ma lähen võtan ise," ütlesin ma Brad'ile ning jooksin telefoni juurde.


Helistajaks oli keegi Richard. "Tšau, Janvier, kuule mul on sulle suurepäraseid uudiseid. SA SAAD PARIISI ÜHELE MOESHOWLE ESINEMA!!!" seda viimast ta peaaegu karjus õnnest. "Ooot," alustasin ma, kuid Richard juba katkestas mind: "Täna õhtul kell 9 läheb lennuk. Piletid saate lennujaamast. Kuule, ma pean nüüd minema. Tšau!" Toru visati hargile. "Kes kurat on Richard ja mis pagana hea asi see Pariisi moeshow siis on?" mõtlesin ma.


"Kuule, mingi Richard helistas ning peaaegu karjus rõõmust mulle, et täna õhtul kell 9 läheb lennuk Pariisi. Ma olevat saanud mingisugusel moeshow'l esineda. Selgitust paluks," rääkisin ma Brad'ile samal ajal, kui vaatasime telekat. "Kallis, palju õnne! Richard ja Raul. R&R. Mäletad seda päeva, kui me kohtusime?" küsis Brad. "Jah." "Noh, ja siis seal olid need 2 meest. Mäletad?" Meenutasin natuke seda päeva ning vastasin rõõmsalt: "Jah, aa. Need kes pildistasid meid janii, jah? Muidugi, ma saan Pariisi moeshowl esineda. Lahe ju," "Jah, need kes pildistasid meid. Pariisis on lahe muidugi," vastas Brad tasakesi ning vaatas edasi telekat.




Kuna hommikul tegelikult telekast midagi huvitavat ei tule, siis otsustasin ülesse, pakkida lahti oma riided ning visata oma kleidi pessu. Seega valisin endale ka uued riided.


Kui olin oma kleidi pessu pannud, teadsin, et Brad'il on kõht tühi. Seega otsustasin keeta tomati suppi.


Supp sai valmis ning me asusime seda sööma. "Tead mis? Kui me ära sööme, siis sa võiksid natukene mulle klaverit mängida," tulin ma heale ideele. "Muidugi," vastas Brad rõõmsalt.


Nagu lubatud suundusime peale söömist ülesse. Mina istusin diivanile ning Brad klaveri taha. Ta mängis mulle ilusa loo.


Varsti lõpetas Brad mängimise. Ta tõusis klaveri tagant, mina tõusin diivanilt. "See oli imeilus lugu," laususin Brad'ile. Ta haaras minust kinni ning suudles mind.


Lõpuks, kui märkasime kella, läksime magama. Kell 9 õhtul pidi ju värskelt lennuki peale jõudma. Seega saime magada umbes 3 tundi.


Ärkasime mingi kella 7 paiku. Panin selga oma kõige värvilisema kleidi, et ikka Pariisis silma paista.


Ja, et minuga kokku sobida pani Brad selga tumeroosa särgi ning mustad püksid. Mulle meeldib igatahes.


Enne ära minekut. Panin selle pildi siia ainult selle pärast, et mulle lihtsalt väga meeldib see pilt.


Siis istusime autosse ning sõitsime lennujaama poole.


Kui lennujaama jõudsime oli väljasõiduni täpselt tund aega. Seega läksime 3. värava juurde ning juba kaugelt nägime, et seal ees seisab naine. Talle pidimegi oma pileteid näitama. Brad ulatas naisele piletid. Ta uuris ja uuris neid. Siis võttis oma vöölt raadiosaatja ning rääkis sinna midagi sellist: "Turvamehed. Meil on siin 2 smuugeldajat." Umbes kahe sekundi pärast nägime, kuidas 2 turvameest meie juures peatusid.


"Nii tulge, lähme!" ütles heleda peaga turvamees. Me läksime nende järgi.


"Nonii.." alustas juttu tumedapäine mees, "..kas te proovisite sisse smuugeldada lennukisse?"


"EI, EI, EI!!!" karjusin mina nii, et mehed pidid oma kõrvad kätega katma. "Ja üleüldse, mis mõttes smuugeldada?" küsisin ma ärritunult. "Noh, sama nimega inimesed on juba lennukis. "MIDA? JA TE ARVATE, ET MEIE SMUUGELDAME? TEEME ÜHE ASJA SELGEKS. MINA OLEN JANVIER-EMIL REYA JA TEMA ON BRAD O'BROD. NIIET MEIE EI SMUUGELDA!!" karjusin ma täiest kõrist. Kui turvamehed olid toibunud minu karjumisest küsis heleda peaga turvamees meilt: "Okei. Kas teil on passi või midagi sellist, mis saaks seda tõestada?" Me viskasime neile oma passid ja ID-kaardid. Rääkisime ära ka avarii loo. Peale seda läks tumedama peaga mees teise ruumi arvutisse, et kontrollida kas me olime täna haiglas ning kas ma olen päriselt modell, kellel on Pariisis moeshow. Andsin neile ka Richardi telefoni numbri. Arvatavasti helistas ta ka talle.


Kui mees saabus tagasi ruumi sõnas ta vabandavalt: "Jah, teil oli õigus. Me saime lennukis olnud smuugeldajad kätte ning te võite lennukisse minna." Brad võttis meie kohvri ning me sammusime lennuki poole. Lennuk oli üsna pisike.


Sõit ei olnud väga pikk.
Kui kohale jõudsime saadeti meid limusiiniga meie hotelli, et me saaksime välja puhata. Tuba nägi välja selline.


Mõnus suur pehme voodi.




Süüa sai hotelli esimese korruse restoranis. Muidu mulle tuba isegi meeldib. Armas.






Öösel jutustades läks asi selleni.




Me liikusime edasi voodisse. Mõlemad nautisime iga sekundit.


Hommikul ärkasime ilusti välja puhanult. Panime ennast riidesse ning käisime all väga maitsvat hommikusööki söömas. Juba oligi käes moeshow.




Rahvast ei olnud palju. Ainult moetööstuse tähtsamad. Richard natuke luiskas mulle. Tegelikult ei olnudki see nagu moeshow. Mina ja üks teine modell, Rebecca, pidime moeshow'l näitama pulmakleite. Moetööstuse tähtsamad inimesed valivad meie vahel, kes saab pulma ajakirja 8 leheküljelise pildiseeria. See oleks väga lahe, kui võidaksin. Pean andma endast kõik.
Lõpuks hakkaski moeshow pihta. Mina pidin olema esimene.


Mulle meeldib see pilt. Muideks ma olen selle soenguga näost kohe teist moodi.


Rebecca. Kusjuures meeldib ka see pilt mulle väga.


Ma astusin lavale. Sees keeras ja ma higistasin üle terve keha. "Ole üle!" korrutasin seda kogu aeg oma peas. "Rohkem ma ei suuda!" mõtlesin ma järsku ning mu silme eest läks kõik mustaks.


Kukkusin maha ning kuulsin, et saalis oli oigeid ja karjeid. Ainuke hääl mille ma ära tundsin oli Brad'i hääl. Kuulsin kuidas ta hüppas minu kõrvale lavale.


Ta laskus põlvili ning karjus: "KÄHKU, HELISTAGE KEEGI HÄDAABISSE!" Kogu mu mõte keerles Brad'i ümber...



Miks Janvier kokku kukkus? Kas on midagi tõsist häda või lihtsalt tavaline külmetus haigus? Seda juba järgmises osas..

______
okkei, loodan, et meeldis 2.osa. edasiste osadega on nüüd nii.. Kuna hakkab kool ning ma ei jõua iga päev arvutisse, siis hakkab iga nädalavahetus tulema 1 osa. Vähemalt ma arvestasin nii.
sorri kirjavigade pärast, :S

Eesu,

Megahea osa. Ja sa oled nii palju vaeva näinud sellega. Väga tubli! Ja KINDLASTI pead edasi kirjutama.

Väga hea osa !

Ma arvan, et äkki on ta rase , sellepärast halb enesetunne..
Super hea

Väga hea!

Heaaaaaaaaaaaaa, jätka kiiiiirelt ja kindlastii

Väga lahe, Aga sa võiksid igapäevaelus ka tema soengut vahetada (Lihtsalt tähelepanek, sa ei pea muidugi) aga muidu super!

Aitäh,
Ma üritan siis kiiresti teha järgmist osa, kuid arvan, et jõuan sellega valmis alles järgmiseks nädalavahetuseks.
Cissy: Kusjuures mõtlesingi just soengut vahetada,

Super hüper hea !! Kindlasti edasi!

Tänkss.
Ma teen edasi, aga arvatavasti tuleb järgmine osa alles järgmisel nädalavahetusel, sest nädala sees ma eriti arvutisse ei jõua, :S.

Ma ei tea kas mul on hetkel mõtted mujal või ma lihtsalt ei suutnud süveneda sellesse ossa ja seega tundus see kuidagi mega pikk ja igav.

Aga see ei tähenda, et sa ei tohiks jätkata. Vastupidi. Ma arvan, et ma loen selle uuesti mõni teine päev ja siis su järgmisi osi ka heameelega

Väga hea jätka

Ja hea on see et sa lõpetasid jällegi põnevalt, ja et jutus ei lähe peategelastel alati hästi ja kõige paremini

Väga hea Uut, uut, uut

täänkjuu, ; dd
hommme tuleb uus osa, /yyy, : DDDDDD

rutttttu siis

jjeap, ma üritan tänasega valmis saada, : ))

Tee jahh, hakka aga tegema

Kas jutt jätkub?

a, okei. asi on selline, et jutt ei jätku, aga kes tahab 3.osa lugeda otsige see timeforsimsist ülesse. See peaks olema lõppenud lugude all ;D.

väga lahe ja huvitav. need su asjad on ka huvitavad, sooviksin teada kust tõmasid selle heledates toonides magamistoa mööbli, kui viitsid mõelda siis palun

mm, need on mu igivanad downloadsid seega ma pole väga kindel, kust ma need sain võin natuke otsida, aga pole väga kindel, et leian midagi
aitäh muidu :]
edit: ma arvan, et enamus on modthesimsist & simsinparis'sest ;D

okei tänks, oled mõnus

kas see sims in paris maksab ka ?

ei maksa minu arust!!