The Blossom family - 1.5

See on Kätlin Blossom, ta on 18. aastane noor neiu ning äsja kolis ta elama oma vanematest eemale, linna nimega Riverview.
Ta sai oma vanematega väga hästi läbi, kuid nendega koos elades tundis ta ennast ikkagi natuke ebamugavalt ning ta tahtis rohkem vabadust. Nii saigi ta vanemate käest natuke raha ning ostis endale uues linnas maja, raha jätkuski tal ainult maja ostmiseks ning ta pidi leppima selle mööbliga, mis majas juba olemas oli. Kuid üldjoontes oli ta siiski väga rahul, lõpuks ometi oli talle saabunud vabadus, mida ta ammu oli ootanud.
Tema esimeseks eesmägiks oli leida töö ning väga pikalt ta oma majas üksinda elada ka ei tahtnud, nii et teiseks eesmärgiks oli leida endale mees ning edasi oli juba vaba voli elul kujuneda nii nagu ta tahab.

See on siis Kätlini maja, mitte midagi erilist, kuid Kätlinile siiski oluline kuna see maja kuulub ainult talle.

Esimese asjana uude linna jõudes käis Kätlin kähku läbi poest ning ostis endale ajalehe, kus ta tahtis töökuulutusi vaadata. Kuna Spas oli üks koht täiesti vaba, ei tahtnud ta aega raisata ning tellis endale kohe takso, et Spasse sõita.

Tema õnneks ei olnud ükski teine inimene veel käinud tööd otsimas, nii et koht oligi Kätlini oma. Ta pidi nädalas töötama 5 päeva ning tunnitasuks oli 33 krooni, mitte küll eriti palju, kuid tulevikus nägi Kätlin ennast natuke teist tööd tegemas, kui Spa registraator.

Selle pika reisiga vanemate kodust uude linna oli Kätlin väga ära väsinud ning ta otsustas sel päeval aega ainult oma uues kodus veeta ning ennast sisse seada. Esimese asjana otsustas ta ära kasutada oma uue köögi ning valmistas endal maitsva eine.

Seejärel asus ta majas ringi vaatama ning seda enda käe järgi ümber sättima. Kui kõik tehtud, jäi Kätlin telekat vaatama, kuid pikast päevast väga väsinud olles, uinus ta seal samas diivanil.

Hommikul või õigemini üsna lõunal ärgates käis Kätlin pesemas ning asus siis endale jällegi süüa valmistama. Söök valmis kergete liigutustega ja oli peagi valmis ning Kätlin hakkas seda isukalt sööma.

Õhtupoole pidi Kätlin tööle minema, kuid päeval ei olnud tal midagi plaanis. Kuna ta on suur kunstihuviline, siis tellis ta omale takso ning sõitis kunstigaleriisse, et ka selles linnas see üle vaadata. Talle isegi meeldisid need maalid ja muud asjad mis sinna ülesse olid pandud.

Galeriist lahkudes jäi talle silma üks mees, kes paistis jälgivat teda. Kuna Kätlin ei olnud veel ühegi inimesega siin linnas tutvunud, otsustas ta seda nüüd teha.

"Tere, minu nimi on Kätlin." ütles ta mehele.
"Mina olen Tom, meeldiv tutvuda. Ma just vaatasin teid, te olete vist siin linnas uus, teie välimus on erinev meie linna inimestest." vastas Tom.
Nad rääkisid üsna pikalt ning Kätlin sai teada rohkem sellest linnast ja siin elavatest inimestest. Tom tundus olevat väga tore mees ning Kätlinile hakkas ta üsna meeldima, kuniks tuli välja üks väga oluline fakt Tomi elust.

"Mulle meeldiks väga sinuga ka edaspidi kohtuda. Mis sul homme plaanis on? Võiks õhtul kuskile välja minna, näitaksid mulle linna ja nii." ütles Kätlin naeratades.
"Homme ma kahjuks ei saa, meil saab naisega homme kolm aastat abielus oldud ja me lähme kuskil restorani. Aga kuidas oleks reedel?" teatas Tom.
"Emm... naine? Sa oled abielus?" küsis Kätlin natuke näost ära vajudes.
"Jah ja peagi saame ka lapse." vastas Tom ning tundus, et ta muutus seda öeldes õnnelikumaks.
"Lapse?" küsis Kätlin ning neelatas.
"Jah, mu naine on viiendat kuud rase." ütles Tom elevusega.
"Ee okei jah, issand mis kell juba on, ma pean tööle minema. Aga ee... oli meeldiv sinuga kohtuda. Nägemist." lausus Kätlin kiiresti, lehvitas Tomile ning seejärel lahkus.
Ta oli tõesti tundnud mingit tõmmet Tomi vastu, kuid nüüd oli see kadunud.

Vähemalt ta ei olnud valetanud Tomile selle kohta, et ta tööle peab minema, sest kell oli tõesti juba nii palju, et Kätlini tööpäev hakkas vaikselt juba algama.

Peale tööpäeva lõppu tuli Spa uksest välja aga üldsegi mitte pettunud Kätlin, vaid ta oli hoopis väga õnnelik. Ta esimene päev tööl oli möödunud vägagi edukalt ning kätte oli ta saanud ka oma elu esimese palga, see oli küll väike, kõigest 99 krooni, kuid see ei muutnud seda Kätlini jaoks vähem tähtsaks.

Ta oli jätkuvalt õnnelik oma töö üle ning otsustas seda paari dringiga tähistama minna.

Baarist välja minnes hakkas Kätlin juba taksot kutsuma, kui temaga hakkas rääkima üks mees.
"Tere, minu nimi on Hal." tutvustas mees ennast. Tundus, et ta ei olnud just kõige kainem, kuid see Kätlinit ei häirinud, kuna ka tema ei olnud kaine.
"Tere, mina olen Kätlin." vastas ta.
"Ja miks on nii noor neiu hilja õhtul üksinda väljas?" küsis Hal meelalt naeratades.
"Ma tulin oma esimest tööpäeva tähistama." vastas Kätlin ning naeratas samuti.
Kuigi nad mõlemad ei olnud just kõige kainemas olekus, suutsid nad siiski natuke mõistlikku juttu ka ajada ning Kätlin oli üsnagi üllatunud, et ta oli suutnud ühel päeval tutvuda kahe toreda mehega, olgugi et esimene oli abielus. Kätlin küsis Hali käest kas ta on vaba ja ta oli. Kätlin mõtles, et nende suhe Haliga võib veel kuhugi areneda ning naeratas terve õhtu jooksul talle korduvalt.

Keskööl hakkas üks naine baari ees kitarri mängima ning isegi üsna hästi.
"Kas sa tantsida tahaksid?" küsis Hal Kätlini käest.
Kuna Kätlinil ei olnud kuskile kiiret, nõustus ta.

Ning nad hakkasidki tantsima. Nad tantsisd ja rääkisid omavahel ning ei pannud tähelegi, et kitarrimäng oli juba lõppenud, kuid nemad tantsisd ikka edasi.

Lõpuks taipas Kätlin kella vaadata, mis oli juba 4 öösel. Hal pakkus ennast Kätlinit koju saatma, Kätlin ei tahtnud küll nõustuda, kuid siiski saatis Hal ta koju. Uksel jättis ta temaga hüvasti ning läks otsejoonelt magama.

Järgmisel päevak ärkas Kätlin alles kell viis ülesse. Kuid see ei olnud ime kui ta nii hilja magama läinud oli. Ta tegi oma tavalised toimetused ning seejärel tegi endale vahvleid ning hakkas neid sööma.
Kui söödud ja nõus pestud, helises Kätlinil telefon, ta vaatas ekraani ja seal vilkus nimi Hal.
"Jaa." vastas Kätlin rõõmsalt.
"Hei kallike, ma lootsingi et sa oled juba üleval. Kas sa minuga kuskil seitsme ajal parki piknikule tahaksid tulla?" küsis Hal.
Kätlin nõustus kutsega suurima heameelega. Kõnet lõpetades lendasid Kätlini kõhus liblikad ning ta oli väga närvis. Ta ei osanud oma käitumisele selgitust leida ning mõtles, et see on esimes kohtingu ärevus lihtsalt. Muul juhul oleks ta arvanud, et ta armastab Hali, kuid seda ta ei teinud. Jah, Hal meeldis talle, kuid et teda armastada, selleks oli Kätlin teda liiga vähe aega tundnud.

Peagi saigi kell seitse ning Hal ja Kätlin said pargis kokku. Neil oli väga romantiline õhtu, lõkke ääres küpsetasid nad vahukomme ning aeg-ajalt soojendasid ennast, muidugi nad ka rääkisid, Kätlin rääkis isegi liiga palju ning märkamatult oligi ta kogu oma eluloo Halile ära pajatanud. Hal ei pannud seda pahaks, vaid talle hoopiski meeldis Kätlinist uusi asju teada saada. Kuna enamasti rääkis siiski Kätlin oma elust, siis ei saanudki ta ise Halist midagi erilist teada.

Üks asi viis teiseni ning lõpuks leidsid nad ennast pargi pingilt üksteise kaisust. Kui Hal ta kaissu võttis, oli Kätlin lootnud tunda midagi erilist, kas või mingit kihelust või muud sellist, kuid seda ei olnud. Sellest sai Kätlin aru, et Hal ei meeldinud talle nii palju, et suhet luua, kuigi Hal oli sellise ettepaneku teinud.

Ta vabandas Hali ees ette ja taha, kuid näha oli, et see Hali tuju ei parandanud. Ta sai küll aru, et ta ei meeldinud tüdrukule nii palju kui ta oli lootnud, kuid siiski tahtis ta Kätliniga midagi enamat kui sõprussuhet.
Kätlin vabandas veelkord ning jättis Haliga hüvasti ning ütles talle, et sõpradeks võiksid nad sellegipoolest jääda.

Koju jõudes oli Kätlin järjekordselt väga väsinud ning läks kohe magama. Tal oli väike süütunne ikka sees, et ta oli Halile haiget teinud, kuid kui ta hakkas Haliga edasi sebima olenemata sellest, et mingeid tundeid tal tema vastu ei ole, teeks ta hoopiski iseendale haiget.

Järgmisel hommikul ärgates oli tal aga kogu süütunne kadunud ning ta ärkas rõõmsalt, käis pesemas ning seejärel tegi endale süüa ja sõi.
Selle päeva oli ta jällegi otsustanud kodus veeta ning maja koristada natuke.
Peale hommikusööki aga sai Kätlin jällegi ühe kõne.
"Tere, kas ma räägin Kätlin Blossomiga?" küsis hääl teiseltpoolt toru.
"Jah." vastas Kätlin.
Tuli välja, et see on naabruskonnas ühe restorani kokk ning seal restoranis on käimas toidu tegemis võistlus, kus valitakse välja naabruskonna parim kokk tavainimeste seast.
Kätlin nõustus meeleldi osa võtma võistlusest. Teda ahvatles see, et võistlusel oli ka rahaline auhind.

Peale kõne lõpetamist nägi Kätlin aknast postiljoni, kes tõi talle esimesed arved. Ta jooksis kohe postkasti juurde ning maksis need ära. Uskumatu, et selline väike asi võib nii suurt elevust tekitada. Need olid siiski esimesed arved, mis Kätlin üldse saanud oli.

Hiljem hakkas ta valmistama selle restorani jaoks võistlus toitu. Ta otsustas teha oma imehäid koduseid pannkooke õunamoosiga, mis tal alati hästi välja kukkusid.

Kuid kahjuks läks seekord teisiti ning pannkoogid kõrbesid ära, see oli üleüldse esimene toit, mis Kätlinil ära kõrbenud oli, ilmselt oli ta liiga pabinas selle võistluse pärast. Kuid ta ei andnud alla ning hakkas uusi pannkooke valmistama, ning need õnnestusid suurepäraselt.

Ta ei tahtnud aega kaotada ning asus kohe restorani poole teele.
Restorani sise jõudes pöördusid kõik näod tema poole kuna terve restoran oli täis hõrgutavate pannkookide lõhna. Ka restorani peakokale pannkoogid meeldisid ning Kätlin saigi rahalise auhinna endale, ta sai 100 krooni.

Restoranist rõõmsalt väljudes nägi ta natuke kaugel ühte meest raamatut lugemas. Mees jäi talle kohe silma ning hakkas juba esimesest silmapilgust meeldima.

Ka mehele ei jäänud Kätlin märkamatuks ning juba ta sammuski Kätlini juurde.
"Tere, minu nimi on Billy, ma olen siin linnas uus ja mõtlesin, et oleks tore endale uusi tutvusi saada." rääkis Billy.
"Tere, mina olen Kätlin ning samuti üsna uus Riverviews." tutvustas ka Kätlin ennast.
Nad said üsna kohe jutu peale ning Kätlin sai teada, et ka Billyle meeldib kunst ning eelkõige meeldib talle ise maalida.
Kätlinile olid alati kunstiinimesed meeldinud, kuna nad olid tema arvates väga huvitavad. Nii kuulaski Kätlin Billy juttu veel suurema huviga.

"Kuule, kuna me mõlemad oleme siin uued, siis võiks mõni õhtu kolimist tähistama minna, või mis?" küsis Billy.
"Jaa, muidugi võiks." vastas Kätlin suure innuga.
Nad vahetasid omavahel telefoni numbrid ning hakkasid mõlemad oma kodupoole minema.

Sel õhtul uinus Kätlin väga väsinuna, kuid ka rõõmsana. Lõpuks ometi oli ta leidnud mehe, kes temast ka natukenegi huvitus.

Juba järgmisel hommikul saigi Kätlin kõne Billylt, kes ta välja kutsus. Kuna Kätlinil oli tööpäev, siis leppisid nad kohtumise alles kella kaheksaks õhtul. Kohtumispaigaks sama restoran, kus nad eelmine õhtu tuttavaks olid saanud.

Kõnet lõpetades pidi Kätlin tööle ruttama, kuna auto juba ootas väljas. Ta oli oma töökohaga üsna rahul ning ta oli ka ühe ametikõrgenduse saanud, mis tal tuju väga heaks tegi.

Peale tööd ruttas Kätlin kähku takso peale ning sealt edasi koju. Ta käis ruttu ära pesemas, tegi ära meigi, sättis juuksed korda ning pani selga oma kleidi. Väike pilk peeglisse veendumaks, et kõik korras, ruttas Kätlin jällegi takso peale ning edasi juba restorani.

Täpselt kell kaheksa oli ta seal kohal ning Billy juba ootas teda. Nad tellisid seest söögid ning otsustasid neid väljas süüa.

Nende õhtu möödus väga armsalt ja romantiliselt. Billy tegi Kätlinile väga palju komplimente ning Kätlin oli suures vaimustuses temast. Ta ei olnud eluseeski ühtegi nii armsat meest kohanud.

Kahjuks lõppes nende õhtu kiiresti, liigagi kiiresti Kätlini jaoks, ta oleks tahtnud veel ja veel Billyt kuulata ja temaga rääkida.
Hüvastijätuks kallistas Billy Kätlinit. See ei olnud selline kallistus, nagu tal oli olnud Hal-iga, üldsegi mitte. Selle kallistuse ajal lendlesid tal kõhus ringi pisikesed liblikad ning Kätlin sai aru, et ta tunneb Billy vastu midagi enamat kui sõprus.

Koju jõudes läks Kätlin kohe magama kuna ta oli väga väsinud pikast õhtust. Nii ta uinuski väsinuna, kuid õnneliku ja armununa.

Järgnevad päeva möödusid nagu ikka, tavaliselt. Kätlin käis tööl ja teenis raha. Selle raha eest, mis ta ametikõrgenduseks sai, remontis ta ära oma köögi ja elutoa. Pani uue põranda, uue mööbli, uue tapeedi ja nii edasi. Jätkuvalt oli ta oma tööga rahul, kuid samas hakkas ta ka juba uue töö peale mõtlema. Ta tahtis teha midagi hingelähedasemat, nimelt maalida.

Ka Billyga suhtles ta edasi, kuid ei kohtunud temaga nendel päevadel.

Pool tundi peale seda, kui ta oli Billyga rääkimise lõpetanud ning sööma asunud, sai ta uue kõne. Taaskord oli see Billylt.
Ta kutsus teda endale järgmiseks päevaks külla. Kätlin oli suurima heameelega nõus ning ta kõhus hakkasid taas liblikad lendlema.

Sel õhtul vähkres ta väga kaua voodis, tal lihtsalt ei tulnud und ning ta mõtles vahet pidamata Billy peale. Lõpuks kui ta siiski uinud, nägi ta Billyt ka unest.

Järgmisel hommikul ärgates oli Kätlin jätkuvalt väga ärevil ning ootusõhinas, ta lootis sellest õhtust midagi head ning tundis hinges, et see ka tuleb.

Peale hommikusööki läks ta ennast kohe korda sättima, et õigeks ajaks valmis jõuda. Ta käis dušši all ning pesi oma hambad ära. Samuti tegi ta oma soengu ja meigi korda. Iga viie minuti tagant vaatas ta kella ning aeg-ajalt ka pahandas sellega kuna aeg ei liikunud absoluutselt edasi.

Lõpuks, olles valmis enda korda sättimisega, pani Kätlin oma kleidi selga ning asus peeglist veel viimast lihvi lisama. Ta nägi välja väga kena ning lootis, et ka Billy seda märkab.

Lõpuks hakkas kell kiiremini liikuma ning oligi käes aeg kui ta pidi hakkama Billy juurde minema. Ta tellis takso ning peale paarikümne minutilist sõitu oligi kohal.
Billy maja tundus talle enda maja kõrval olevat väga suur ja ilus. Talle meeldis see, väga.

"Tere, väga hea et sa jõudsid, ma just ootasingi sind." tervitas Billy teda juba ukse peal ning kutsus ta käeviipega sisse.

Ka seest oli maja sama suur ja ilus, nagu ta oli väljast olnud. Billy tegi Kätlinile väikese majatiiru ning Kätlinil jätkus vaid kiidusõnu sisustuse ja kujunduse koha pealt.
Nad rääkisid veel väga paljudest asjadest ning Kätlin hakkas üha enam ja enam aru saama, et Billy tõesti meeldibki talle ning tema ongi see õige Kätlini jaoks.

Õhtu saabudes läksid mõlemal kõhud tüjaks ning Billy lahel loal hakkas Kätlin valmistama sushit. Sushi kukkus välja jällegi imeline ning mõlemad nautisid õhtusööki.

Peale õhtusööki olid mõlemad sööki nii täis ning tahtsid ennast liigutada. Nii panigi Billy raadio mängima ning nad hakkasid omavahel tantsima. Kätlin oli väga üllatunud kuna Billy tantsis väga hästi. Ta hakkas arvama et ilmselt ei suuda miski enam Billy juures teda üllatada, kuna Billy tegi kõike suurepäraselt.

Lõpuks hakkas neil aga hoolimata tantsimisest siiski külm ning nad liikusid elutuppa, kus Billy süütas kamina ning pani peale aeglase muusika. Nii nad siis seal õõtsusidki.

Ning hiljem suurest tungist Billyt suudelda, tegigi Kätlin seda. See oli kõige imelisem ja armsam suudlus tema elus ning see kinnitas veelkord seda, et ta tõesti väga armastab Billyt.

Õhtu lõppes neil sama romantiliselt nagu see oli alanud ning Kätlin tundis ennast kõige õnnelikuma inimesena terves maailmas.

Hommikul ärkas Kätlin enne Billyt ning asus neile mõlemile hommikusööki valmistama.
Selleks ajaks kui Billy ka lõpuks ülesse ärkas oli Kätlinil söök juba valmis ning nad hakkasid seda koos sööma.

Peale söömist ei saanud nad aga kaua aega veeta kuna Kätlinil oli aeg tööle minna. Ta oleks meeleldi jäänud aga hoopis Billy juurde ning temaga aega veetnud, kuid samas oli tal ka raha väga vaja kuna uued arved ootasid maksmist.

Töölt tulnud ja oma palga kätte saanud, maksis Kätlin lõpuks oma arved ära ning õnneks jäi tal natuke raha veel alles ka.

Õhtul kodus olles vaatas ta telekat ning ootas Billy kõnet, kuid seda ei tulnudki. Ta oli natuke õnnetu selle üle ja ei tahtnud ise ka pealetükkiv olla ning helistada. Ootamisest juba suhteliselt väsinud, läkski Kätlin magama.

Möödusid veel mõned päevad mis hakkasid juba nädalateks minema, kuid Billyst ei olnud ikka veel midagi kuulda. Kätlin oli üsna pettunud temas ning arvas, et Billy kasutas teda lihtsalt ära. Kuid ta oli siiski nii kange, et ise ka Billyle ei helistanud.
Kui ühel päeval töölt tulles nägi ta Billy oma maja ees seismas.

Ta oli üsna üllatunud, kuid siiski rõõmus. Kõik mõtted tema peast kadusid, kõhtu ilmusid jällegi liblikad ning ta jooksis Billy kallistama.

Lõpuks peale pikka kallistamist kutsus ta ka Billy sisse.
Elutuppa jõudes laskus Billy ühele põlvele ning lausus:
"Kätlin, esimesest silmapilgust alates olen ma sind kogu südamest armastanud, see armastus sinu vastu on ainult kasvanud. Sa oled kõige imelisem naine, kellega ma üldse kohtunud olen."
Kätlini jalg värises ning ta oli ülinärvis, ta teadis mis küsimuse Billy nüüd esitab ning teadis juba ka selle vastust.
"Kas sa tuleksid mulle naiseks?" küsis Billy peale väikest vaikusehetke.

"Jah, muidugi." vastas Kätlin karjudes.
Ta hüppas Billyle kaela ning lõpuks sai Billy ka Kätlinile sõrmuse sõrme panna. Sõrmus oli imeilus ning Kätlinile see väga meeldis.

Nad kallistasid ja suudlesid elutoas veel pikalt ning arutasid millised nende pulmad tulla võiksid.
Lõpuks aga väsisid ning läksid magama. Kätlin tegi Billyle ettepaneku koos elama hakata ning Billy nõustus sellega. Magama läksidki nad juba koos ühise paarina.

Järmisel hommikul süües tegi aga Billy järgneva ettepaneku: "Tead, mind on kasvatatud naiste eest hoolitsema, ehk siis ka pere eest hoolitsema ning mul on sulle selline ettepanek, et sa võiksid töölt ära tulla, sest minu palgast elaksime me vabalt kahekesi ära ja jääks veel alles ka."
"Et siis ma jääks nagu koduperenaiseks või?" küsis Kätlin.
"Jah, ära võta seda nii, nagu sa peaksid siis orjama või midagi, ei pea. Ma võin ka sind täiesti vabalt aidata." vastas Billy.
"Ei-ei, ma ei võtnudki seda üldse nii. Mulle meeldiks kodus olla, koristada ja süüa teha." ütles Kätlin.
Sellega nende vestlus lõppeski ning samal päeval andis Kätlin ka tööle lahkumisavalduse ning nautis mõnuga oma koduperenaise elu.

Niisiis olidki Kätlini kohustusteks maja korras hoidmine ja söögitegemine, ülejäänud aeg aga kõik vaba. Ta nautis seda ning ta oli väiksena oma elu just nii, koduperenaisena, ette kujutanud ning nüüd oligi see täitunud ja Kätlinile väga meeldis see.

Billy aga samal ajal käis tööl ning käis kodus ainult söömas ja magamas ning vahepeal tegi ka kodus tööd. Muidugi oli tal ka mõni päev vaba, mil ta sai Kätliniga aega veeta.
Kõige tähtsam aga oli see, et nad mõlemad olid sellise elukorraldusega vägagi rahul.

Mõne nädala möödudes aga hakkas Kätlinil hommikuti iiveldama, samuti ei kannatanud ta mõnda toidulõhna üldse ning peaaegu iga hommik käis ta ka oksendamas.

Oma pikka aega olnud kahtlustele sai ta lõpuks kinnituse ühel ööl kui ta väga suure kõhuvaluga üles ärkas. Jah, ta tõesti oligi rase ning selle üle väga õnnelik, ainuke asi mille pärast ta muretses oli see, kuidas ta selle Billyle teatavaks saaks teha. Nad ei olnud kordagi lastesaamisest rääkinudki ning Kätlin ei teadnud kuidas Billy sellesse üleüldse suhtuda võiks.

Ühel päeval kui Kätlin ja Billy olid just hommikusöögi lõpetanud otsustaski Kätlin selle lõpuks ka Billyle teatavaks teha.
"Billy, ma tahaks sulle midagi öelda." alustas Kätlin.
"Noh?" küsis Billy.
"Asi on selles et... noh... ma... me... ühesõnaga ma olen rase." ütles Kätlin.
Ta jäi ootavalt Billyt vaatama, kuid Billy ei teinud midagi. Ta lihtsalt põrnitses Kätlinit, suu lahti.
"Mida?" küsis Billy.
"Me saame lapse." ütles Kätlin veelkord, kuid nüüd juba vaiksemalt.
"Me saame lapse? Me saame lapse?! Me saame lapse!" ütes Billy ning viimase korra ajal ta juba peaaegu et karjus rõõmust ning kallistas Kätlinit.

"Tead ma vist juba tunnen, kuidas ta liigutab." rääkis Billy hiljem, kui oli uudisega juba natukene kohanenud.
Kätlin ainult naeratas selle peale. Kuigi ta teadis, et nii vara veel lapse liigutusi ei tunne, tahtis ta Billyle siiski selle rõõmu alles jätta.

Aeg ei liikunud Kätlini jaoks üldse kuna ta käis iga päev mitu korda oksendamas ja koguaeg iiveldas. Ta tahtis küll väga seda last, kuid ta ei oodanud, et see rasedus nii raske saab olema.

Lõpuks, ühel õhtul kui Billy oli juba magama läinud, tulidki Kätlinil veed ära ning kõhus olid väga suured valud.
"Billy!!! Billy!!" karjus Kätlin teda ning lõpuks suure kisa peale Billy ka ärkas.
Ta ehmatas ning sattus hüsteeriasse kuid aitas siiski Kätlini auto peale ning nad alustasid sõitu haigla poole.

Haiglast välja astudes oli mõlemad väga uhked kuna neile oli sündinud esimene laps, poeg. Nad ei suutnud oma õnne ära uskuda ning terve tee koju nad ainult naeratasid üksteisele ja lapsele.

Nende pisike poeg sai endale nimeks Carl ning nägi välja sama armas, nagu väiksed beebid ikka. Kuna nende raha oli läinud kõik arvetele, ei olnud neil raha selleks, et Carlile eraldi tuba ehitada, nii nad panidki Carli voodi enda tuppa.

Edasised päevad möödusidki Kätlinil ainult Carli eest hoolitsedes. Billy oli pikad päevad tööl ning koju jõudes oli ta nii väsinud, et läks kohe magama.
Kätlin sai natuke enda jaoks aega ainult siis, kui Carl magas ning seda aega oli suhteliselt vähe.

Seoses sellega, et Kätlin oli väga väsinud, oli ta muutnud ka tõeliseks udupeaks. Ühel õhtul asus ta süüa tegema ning pani söögi ahju, ise läks aga nii kauaks telekat vaatama, muidugi ta sinna ka jäi ning söök läks tal absoluutselt meelest ära. Lõpuks suitsuhaisu tundes oli juba hilja ning köök põles suurtes leekides.
Hea oli, et neil oli majas olemas tulekustuti ning tuletõrjet kohale kutsuda ei olnud vaja. Õnneks põles ära vaid üks köögikapp, kuid sellegi pidid nad uue ostma ning kogu Carli toa jaoks kogutud raha neil sellega ka kadus.

Hoolimata väsimusest ja kõigest muust möödusid päevad väga kiiresti ning oligi käes Carli sünnipäev.

Temast sai vägagi armas väike põnn. Tal on isa silmad ja nahavärv ning ema juuksed ja ka ilmselt suu.

"Tead Billy, ma tahaks veel vähemalt ühte last." ütles Kätlin ühel õhtul voodis pikutades.
"Jah mina ka, aga ma ei tea kas meil on praegu võimalusi veel üheks lapseks." vastas Billy.
"Sa mõtled rahalises mõttes?" küsis Kätlin.
"Jah, peamiselt." vastas Billy.
"Mh, ära muretse, küll me lõpuks rikkaks saame." naeris Kätlin.
"Okei, ma olen nõus, aga ainult sel juhul kui järgmine tüdruk on." naeris ka Billy.
"Ja jah, teeme siis tüdruku." ütles Kätlin.
Nii võibki Blossomite perre oodata veel mõnda pisikest tegelast.