Kismet & Jack / 0.10

*uksekell*

"Nii kullake, mängi siin natuke, ma lähen vaatan kes ukse taga on, eks? Ole tubli tüdruk!" sõnas Kismet ning tegi Sandrale väikse põsemusi. Väike sissejuhatus..möödunud on 1,4 aastat. Sandra on nüüd 1,8 aastane ning kogu pere elu on läinud vaid ülespoole mäge. Jack käib tööl, Kismet on kodune ja hoolitseb Sandra eest.

Ta sammus alla ning avas ukse..

"Tere!" sõnas naine uksetaga väga rõõmsa häälega ja surus Kismeti kätt. "Minu nimi on Alexandra ning ma olen teie kinnisvaramaakler, jamh, nagu te ei teaks," naeris ta ning lasi aga edasi: "Mul on teile rõõmustavaid uudiseid! Teie maja on maha müüdud. Üks armas paarike oli sellesse nii kiindunud, et ei soovinud isegi maja vaatama tulla. Nad tahaksid siia juba homme sisse kolida, te ütlesite, et teil on edasine elamispind olemas & ei näe selles probleemi, miks nad ei võiks siia kolida," vuristas ta nii kiiresti edasi, et Kismet ei saanud enam mitte midagi aru. MIDA? Me pole maja müünud, misasja?? valitses teda täielik segadus. Seejärel meenus talle eelmisel kuul saadud kõne..oma isalt. "Et te põleks põrgus!" sõnas Kis väga vaikselt, endamisi.

"MIDA?" karjatas Kismet järsku. "Me pole oma maja müünud! Kes ütles teile, et see maja on müügis, ah?" Alexandra kohkus & vastas vaikselt: "Rayan..Rayan Martice. Ta ütles, et on teie isa ning teil endal pole aega, et maja müümidega tegeleda. Seega palusite temal seda teha.." "Nii neiuke, minge nüüd selle paarikese juurde & öelge neile, et see maja E I O L E müügis!" karjatas veelkord Kis. "Kahjuks..Ma ei saa seda enam teha. Kõik lepingud on sõlmitud & nad kolivad siia homme sisse." Siis hakkas Kismetil paha. "Okei, minge ära! Nad saavad oma maja!" jõudis ta vaid öelda ning juba jooksiski ta vetsu poole. Kurat noh! Ma kohe helistan sellele Rayanile & sõiman ta näo täis rsk!


"Huh..Ma tean, et ma poleks pidanud eelmine nädal neid tšillikaunakesi sööma no!" Ta oskendas veekord. "Agh! Viimati tundsin ma ennast niimoodi siis, kui..." jäi ta poole lause pealt pidama ning teha haaras õudus & rõõmutunne korraga: "...kui ma Sandrat ootasin.." Ta jäi nagu kivikuju keset vannituba seisma ning talle meenus, et apteegi karbis peaks veel üks rasedustest olema. Ta sundis oma jalgu liikuma & otsis ülesse rasedustesti.

Test oli positiivne. Kismet oli ülirõõmus, kuid siis tabas teda uuesti seesama õudus. Kuhu nad edasi kolivad?

Talle meenus Sandra ning viis ta alla sööma. "Tead, sa saad endale varsti pisikese õe või venna!" rääkis ta õhinal lapsele.

"Näe, las ma aitan!" "Eiii!" kisas Sandra vastu: "Ma ise!" Ta lükkas oma näpud putru & seejärel lakkus need puhtaks. Kismet naeris & oli üliõnnelik, et tal niii tore pere on. Siis meenus talle Rayan ing juba ta sammuski telefoni poole, kuid siis otsustas ikkagi mitte helistada. Ma veel näitan talle, et ma saan hakkama! oli ta endas kindel.

Kismet hakkas kortereid otsima, kuhu oleks võimalik kohe sisse kolida. Õnneks oli neil raha, natukene. Aga asi seegi. Ta leidis 2 kohta. Esimene oli suur korter, hind normaalne & kõik okei, ainuke asi oli, et seal on toakaaslane. 19 aastane noormees, kellele meeldib pidutseda. "Mh, no..ma panen selle ikkagi kirja.." arutas Kis endamisi. Teine variant oli minna treilerparki elama. "Naabrid on toredad, lastele on väike mänguplats.." luges ta vaikselt. Ülejäänud korterid olid kas liiga kallid või oli neil mingi muu miinus.

Kuna oli käes juba õhtu & Sandra oli väsinud, pani Kismet ta magama.

Varsti tuli koju ka Jack. "Tsau! Nii, mul on sulle 2 uudist. Üks väga hea & üks väga halb. Selle väga halva uudisega läheb see väga hea uudis ka halvemaks, aga okei. Istu!" seletas Kis.

"Nii. Kumba sa ennem teada tahad? Ma räägin hea ennem!" "Mm, okei!" sõnas Jack naerdes vahele. "No..vaata mul nagu noh, on paha olla & siis noh.. Ma nagu igaks juhuks tegin..no..rasedustesti & see oli..mm..positiitvne!" rääkiś ta väikse kahtlusega, kuid kindlalt. "Oh..kullake! See..see on suurepärane ju! Saame teise lapse veel! Ma armastan sind nii väga!" oli Jack rõõmuga üle kallatud ning ta suudles Kismetit. "Nüüd see halb uudis siis.." alustas Kismet mõne aja pärast jutuga. "Ma ei oska seda kuidagi öelda, seega ma lihtsalt ütles selle välja. Minu isa, Rayan, pani eelmine kuu meie korteri müüki & see osteti ära. Homme tahab see paarike sisse kolida. Ja mis veel hullem..KÕIK asjad peab majja sisse jätma!"

"M I D A? Tead ma kohe helistan sellele 'isale' & räägin kui hea ta on rsk!" karjus Jack vihast & haaras telefoni toru. "Jack, palun ei! Palun ära helista! PALUN! JACK!" Kismet püüdis teda takistada, pisarad silmist voolamas. "Ma.. ma ei taha, et..ta näeks, et ma ei saa hakkama! Palun!" rääkis ta läbi nutu ning Jack haaras ta oma embusesse. "Kullake! Ära nuta! Ma ei taha sulle haiget teha. Ma ei helista talle! Me otsime kähku uue korteri & alustame uut elu, kuskil mujal.." rahustas ta Kismetit. "Tegelikult..ma juba leidsin 2 korteri varianti, kuhu me saaksime kohe homme sisse kolida.." seletas ta vaikselt läbi nutu. Nad istusid diivanisse & mõtlesid mõlemad variandid läbi.

Kui kell oli juba väga palju, läksid nad magama. "Me saame hakkama! Ma luba sulle!" sõnas Jack ning nad uinusid.

Hommikul pidid nad juba kell 6 ülesse ärkama. Nad pakkisid riided kokku & otsustasid Sandra voodi ikkagi kaasa võtta.

Varsti ärkas ka Sandra. "Kullake. See on viimane kord, kui sa oma tuba näed," seletas Kismet & ta tundis kuidas pisarad kukkusid ta pluusile. Siis võttis ta end kokku & läks Jackile appi. Kell 2 olid nad valmis majast lahkuma.

Enne lahkumist vaatasid nad veel viimast korda seda maja. Kõigil olid pisarad silmis, kuid ainult Kismet oli see, kes nuttis lahinal.

Me saame hakkama! kinnitas Kismet endale enne minekut. "Kullake, võta seda kui uue elu algust!" rääkis Jack & silitas Kismeti nägu. "Me saame hakkama!" kinnitas Jack ning alustas sõitu nende uue kodu poole.
Sõit oli pikk ja nad jõudsid kohale alles õhtuks.

Kismet ajas paberitega kõik asjad korda.

"Siin tundub tore!" rääkis Kis ning vaatas ümbrust. "Treilerpargist polegi nii õudne, kui ma arvasin!" naljatas ta ning kõik läksid majja sisse.

"Okei, ainuke asi mis siin hull on, on need värvid!" sõnas Kis naerdes, kui oli tervele korterile (treilerile siis, kuid hakkame nimetama seda ikkagi korteriks) ringi peale teinud. "Jamh..Aga me peame siin lihtsalt remonti tegema, muud midagi!"


Nad tassisid Sandra voodi tuppa & kuna kõik olid väga väsinud, heitsid nad kõik voodisse magama.

"Siin on tegelikult üsna tore," rääkis Kis Jackile ning uinus siis täielikult.

Hommikul ärkasid nad vara, nii vara, et väljas oli veel pime. Kismet uuris külmkappi & leidis sealt kellokseid & jogurtit.

Ta kutsus Jack ka sööma ning nad arutasid oma rahalist seisu. Iga nädal peavad nad maksma 864$ selle korteri eest. Seega on neil päris normaalselt raha, et teha üks väiksem remont siin.

Peale sööki läks Kismet pessu..

..& Jack pesi nõud ära.

Seejärel tõi ta ajalehe tuppa ja hakkas tööd otsima. Kuna nad kolisid eelmises kodust kaugele, pidi Jack sealselt töölt ära tulema. Tegelikult oleks ta isegi saanud seal edasi käija, kuid 4 tundi sõitu hommikult & õhtul..pole vist väga mõtet. Pealgi tahtis Jack olla võimalikult palju koos perega. "Mh..nii. Vajadakse lasteaeda kehalise õpetajat...Okei, ma võtan ühendust nendega," rääkis Jack omaette vaikselt. Siis kuulis ta magamistoast kisa.

"Hommikust Sandra!"

Jack andis Sandrale jogurtit. "Kallis, ma sain vist töö ka juba! Lasteaias kehalise õpetajana, tundub suht nomaalne & palk on ka täiesti okei!" "Oh, nii tore! Kas sa arvad, et mina peaksin ka..nagu..tööle minema võinii?" küsis Kis vaikselt. "Ei, ei! Sina oled kodus, oled Sandraga & hoolitsed meie pisikese järelt ka!" seletas Jack & silitas Kismeti kõhtu.

Kismet hüppas Jacki sülle. "Ma armastan sind! Niii, niii väga!" sõnas Kismet ning ta sai aru, kui hea elu tal tegelikult on. "Vahet pole, kus me elame. Igalpool, kus olete teie, on maailma parim koht!" sõnas Jack ning haaras sülle ka Sandra.

___
no. ma üritan hakata tegema iga nädal vähemalt 1 osa. Loodan, et on veel ikka lugejaid & et teile meeldib see jutt jnejnejne.. ;D !! sry kirjavigade pärast!