Bridget / TEINE OSA

Saage tuttavaks – see on Bridget. Üpriski tavaline tüdruk tavalise eluga. Ta sai just 18, lõpetas keskkooli ning otsustas oma korteri osta ning tööle minna. Ta vanemad tahtsid, et ta ülikooli läheks, kuid Bridget jäi oma otsusele kindlaks.

Bridget valis enda koduks üsna korraliku kortermaja äärelinnas. Üür on väike, aga korter on see eest üpriski suur.
Maja omanik: “Tere, kas olete Bridget Tompson?”
Bridget: “Jah, olen küll.”
Maja omanik: “Mina olen David Almer, selle maja omanik. Astume sisse?”

David: “Siin on sinu võtmed. Ma tulen homme läbi, et paberitega kõik korda saaks. Sobib?”
Bridget: “Jah, muidugi. Nägemist!”
David: “Homme näeme!”

Päris normaalne koht.
Bridget läheb magamistuppa ning vahetab riided. Seejärel suundub ta korterit uurima. Ta läheb elutuppa ja otsustab seina millalgi ära värvida, muidu on kõik liiga ühesugune valge. Ta üürib korterit edasi ning jõuab ühe ukseni, mis on sööginurga juures. Ta proovib seda avaneda, kuid see ei tule lahti.

K*rat, siin on vist mingit võtit vaja. Homme küsin Davidi käest.
Bridget jätab ukse sinnapaika ning otsustab minna välja süüa ostma, sest tal on ju külmkapp praegu täiesti tühi. Ta kutsub endale takso, vahetab riided ning läheb. Pood pole väga suur ning seetõttu pole ka erilist valikut. Bridget paneb vajalikud asjad korvi ning suundub maksma.

Toit ostetud, läheb ta koju tagasi. Ta kutsub jälle endale takso ning istub peale. Maja ees Astub tema juurde üks naine.
Naine: “Tere. Kas sina oledki see, kes siia just kolis?”
Bridget: “Mina jah. Ma olen Bridget muide.”

Naine: “Mina olen Sally. Ma elan alumisel korrusel, korteris number 1. Kus sina elad?”
Bridget: “Ma olen korteris number 3, ka esimesel korrusel. Sa võiksid millalgi külla tulla, kui tahad.”
Sally: “Ee.. Number 3 korter? Ma ei tea, kas ma jõuan sulle külla, mul on viimasel ajal nii kiire, tööd on palju.. Ma pean nüüd minema.”
Sally läheb kiirustades ära jättes Bridgeti üksi seisma.
Mis tal küll hakkas?
Bridget läks oma korterisse ning pani toiduasjad külmkappi. Kui ta kõnnib magamistoa poole, märkab ta, et korteris on midagi teistmoodi.
Ma võiksin kihla vedada, et see laud ei olnud seal seina ääres ennem.

Bridget uurib lauda ning lükkab selle tagasi sinna, kus see enne oli – diivani ette. Ta vaatab ringi ning mõtleb, et siin on üksi natuke kõle. Ta otsustab millalgi endale koerakutsika võtta, võibolla tundub korter siis kodusem. Bridget vahetab riided ära, sööb natuke ning läheb magama.

Öösel kuuleb ta mitu korda, kuidas laps nutab. Ta ei tee sellest eriti välja, sest kõrvalkorteris võivad lapsed olla. Hommikul ärgates ei tunne ta ennast nii puhanuna. Ta läheb haigutades vannituppa ning peseb ennast. Seejärel teeb ta endale süüa ning järsku kuuleb uksekella. Ta avab ukse ja seal on David

David: “Oi vabandust, ma ei teadnud, et sa alles ärkad.”
Bridget: “Pole midagi, ma tavaliselt käin terve päev pidšaamas ringi.”
David: “Ma tõin mõned paberid, millele sa allkirja pead panema.”
Bridget: “Olgu, lähme laua taha.”

Bridget: “Kuule, kas sellel toal seal võti ka on? Sest ma proovisin eile sinna sisse saada, aga uks oli kinni.”
David: “See uks seal? See on juba mitu aastat kinni olnud. See jäi eelmisest majaomanikust nii. Ma ühekorra kutsusin lukkseppa, aga ta ei osanud ka midagi teha ja ma jätsin selle sinnapaika.”
Birdget: “Olgu. Kas siin on muidu lubatud loomi võtta? Sest ma mõtlesin endale koera võtta.”
David: “Jah, võib küll, kui ta midagi katki ei tee. Nii nüüd peaks vist paberitega valmis olema ja ma pean minema ka hakkama.”
Bridget: “Olgu siis, ma pean ka varsti tööle minema.”
David lahkus ning Bridget sättis end tööle minekuks. Päev möödus tavaliselt. Õhtul sättis ta enda magamaminekuks ning kuulis jälle tite nuttu. Ta kuulas hoolega kust see tuleb ning kui ta jõudis kinnise ukse juurde, jäi nutt järgi. Bridget läks oma tuppa ning jäi rahulikult magama.

Järgmisel hommikul ärkas Bridget hilja. Ta käis pesemas, sõi ning otsustas siis, et läheb täna kutsikaid vaatama. Varsti jõudiski ta varjupaika. Seal oli väga palju hüljatuid kutsikaid, üks armsam kui teine. Kui Bridget jõudis ühe armsa valge kutsa puuri juurde, teadis ta kohe, et see on tema koer. Koduteel käisid nad ka loomapoest läbi, et koerale asju osta ning paari tunni pärast olid nad oma uues kodus.

Bridget: “Nonii, see on sinu uus kodu.”
Ta pani kutsika maha ning jälgis kuidas ta uut kodu uuris.
Bridget: “Mis ma sulle küll nimeks panen? Kas Fluffy sobib? Ei, see pole sinu moodi… Donna! See sobib sulle. Tere tulemast koju, Donna!”
Bridget vahetas riided, pani Donna söögikausi täis ning tegi talle magamisaseme. Peale seda läks ta ka ise sööma ning jälgis, kuidas kutsu ahnelt sööb.

Bridget: “Küll sul on alles isu!”
Õhtupoolik möödus igavalt. Bridget vaatas telekat ning Donna mängis samal ajal. Lõpuks sai kell nii palju, et oli aeg magama minna. Bridget pani teleka kinni ning kutsus Donnat endaga magamistuppa. Kui ta oli paar sammu astunud, läks telekas käima.

Mida asja?
Ta pöörab ringi ning paneb teleka uuesti kinni. Kui ta hakkab magamistoa poole kõndima, läheb telekas jälle käima. Bridget annab alla ning tõmbab juhtme seinast.
Bridget: “Nüüd peaksime vist rahu saama. Tule, Donna! Lähme magama.”
Bridget näitas Donnale tema magamisaset, kuid Donna ei ole sellega rahul. Ta keeldus sinna peale minemast ning ronis hoopis Bridgeti voodisse.
Bridget: “Oh sind kavalpead. Olgu, täna öösel võid siin magada, see on ju esimene öö ikkagi.”
Ja nii nad siis jäidki kahekesi magama. Bridget ärkas öösel värisedes ning higisena. Ta pani lambi põlema ning proovis rahulikult hingata.

Ta otsustas minna kööki, et vett juua. Ta liikus väga vaikselt, sest ei tahtnud Donnat äratada. Korteris oli kosta vaid külmkapi vaikset surinat. Bridget läks kraanikausi juurde ning lasi klaasi vett täis.

Peagi oli ta juba piisavalt rahunenud ning otsustas minna tagasi magama. Magamistoa poole kõndides märkas ta Donnat, kes niuksus ning kraapis kinnist ust.
Bridget: “Donna, mis on? Sa ei saa sinna sisse, see uks on lukus.”
Ta proovis koera sülle võtta, kuid see rabeles end kohe tüdruku haardest lahti ning jätkas ukse kraapimist.
Bridget: “Ah, ise tead…”
Bridget otsustas tagasi magama minna ning koera sinna jätta, küll ta varsti ära tüdineb.

Peagi jõuab kätte hommik ning aknast sisse paistev päike äratab Bridgeti. Ta läheb vannituppa ning peseb end. Siis läheb ta kööki, et hommikusööki teha. Natukese aja pärast märkab ta, et Donnat pole näha olnud. Ta jätab söögitegemise sinnapaika ning hüüab Donnat.
Bridget: “Donna! Tule siia! Kus sa oled?”
Ta otsib terve korteri läbi, kuid ei leia koera. Kui ta jõuab kinnise ukse juurde, märkab ta, et Donna on selle sisse väikese augu kraapind ning arvatavasti sinna sisse läinud. Bridget katsub linki ning uks avaneb.

Ta astub tuppa sisse. Seal on lastetuba. Kõikjal on igasugused mänguasjad. Keset tuba on häll. Bridget astub aeglaselt selle juurde ning vaatab sisse.

Seal pole kedagi sees. Bridget hüüab Donnat ning koer tuleb rõõmsalt saba liputades tema juurde. Bridget võtab ta sülle ning läheb sellest toast välja.

Ta otsustab minna Sally juurde, et uurida selle korteri mineviku kohta. Ta jätab Donna üksinda korterisse ning astub üle koridori, korteri number 1 ukse ette. Ta koputab.
Sally: “Kes seal on?”
Bridget: “See olen mina, Bridget. Kas me saaksime rääkida?”
Sally teeb ukse lahti ning kutsub Bridgeti sisse.

Sally kodu on väga vanamoeline, kuigi Sally seda ise ei ole. Nad istuvad köögilaua taha ning Sally teeb kohvi.
Sally: “Mis sind siis siia toob?”
Bridget: “No kui me ükspäev kohtusime ja ma ütlesin millises korteris ma elan, siis sa ehmatasid ära. Ma tahaks teada miks. Ja mu korteris toimuvad imelikud asjad – lauad liiguvad ise, telekas läheb ise käima. Ja siis veel üks uks, mis enne oli kinni, kuid täna ma sain sinna sisse ja seal oli lastetuba. Ma lihtsalt tahaksin teada, kes seal enne elas.”

Sally kuulas Bridgeti juttu vaikides. Ta pani kohvikruusi aeglaselt lauale.
Sally: “Oled sa kindel, et tahad kõike teada?”
Bridget: “Mul on selleks ju õigus, ma elan seal.”
Sally: “Olgu ma räägin siis…”