Difference - 4. Osa - The end

Mina – Madleen, ja minu poiss Clain oleme täiesti erinevad inimesed. Ainus, mis meid seob, on armastus.
Ma kohtusime paar nädalat tagasi ühes kohvikus, ja tundsime tõmmet kokku kolida. Seda me tegimegi, ja nüüd elame me koos. Kuid ma olen avastanud meie vahel suuri erinevusi, mis võivad meie igapäevaelu täielikult peapeale lükata.
Asi on meie huvides ja harjumustes.
Näiteks Clainile meeldib olla koos oma paari sõbraga, aga minule jälle suuremat sorti peod ja ööklubides istumine.
Kuidas me siiski teineteise erinevustega lepime, kui lepime, näitab aeg.
___________________
Sissejuhatus on, nagu ta on… Aga mainiks ära, et siia tuleb ikka piiisut lovestoryt ka. Veidi. Ja see ei ole päris tibijutt (ma loodan)...
Esimese osaga läheb aega, muidugi vaid siis, kui on kommentare ja arvamusi.
Kas keegi tahab maja pilte?

Maja väljast ei näita
Elutuba:

Telekanurk ja kaks diivanit.

Arvuti ja raamaturiiul.

Ukseava kööki, ja seal paistab sööginurk.

Söögitegemis koht... Köök
Magamistuba:

Voodi ja kapid.

Hommikumantlid ja ajakirjakast.

Ja veel üks riidekapp.
Vannituba: See on minu (Keidzy mitte Madleeni, kuigi kindlasti ka tema) lemmik ruum siin majas.

Vetsupott, kraanikauss ja kapid.

Veel midagi...

Ja dušš ja vann ja kaal ja muud asjad.

Vann ja küünlad ja kaal jne lähemalt.
Ja majapiltidega on kõik. (Salvestasin juba selle maja ära.)

Ma leppisin Marcellaga (Oma parima sõbrannaga) kokku, et me saame täna õhtul kaubanduskeskuses kokku. Kell seitse hakkasin ma liikuma.
Kohal:
Me tervitasime üksteist, ja ta ütles:
“Kuule, lähme täna õhtul sinna klubisse, mis just avati.
“Ma ei tea... No okei siis”
“Super, lähme siis poodi.”
Me proovisime paljusid riideid, ja ostsime neist mõned. Hiljem läksime me klubisse.
Õhtul saabusin ma koju, käisin pesemas ja vajusin voodisse.

“Jared tuleb täna Marcellaga siia” ütles Clain mulle äratuseks.
“Tere hommikust sulle ka,” ütlesin ma pahuralt.
“Palun tee midagi suuremat söögiks,” palus ta.
Ma keerasin külge, ja magasin edasi. Vähemalt proovisin magada, sest kui mind on juba üles aetud, ei saa ma enam magama jääda.
Tõusin ülesse ja tegin voodi. Sättisin end korda, ja tegin oma toimetusi.
*****************************************

Õhtul saabusidki Marcella ja Jared.
Me sõime, ja peale seda läksid Jared ja Clain elutuppa midagi arutama. Marcella ja mina läksime aga magamistuppa.

“Noh, kuidas siis eile läks?” küsis Marcella.
“Mis mõttes?” imestasin ma.
“Kas sa ei öelnudki, kui palju raha sa kulutasid?”
“Eii” venitasin ma.
“See kümme tonni on ikka suur summa” manitses ta. “Pealegist, Jared teab sellest, niiet, pane tähele, varsti on Claini pangakonto kood uuenenud”
Ma tundsin pisut hirmu. Pärast ongi nii, et ma pean midagi maksma, aga jään koodiga jänni.
“Eks ma vist pea siis vähem laristama” arutasin ma omaette.
“Jah” ütles Marcela, kes vist ei teadnud, et ma iseendaga rääkisin.
“Tead, mul on tunne et sa ei armasta mitte Claini, vaid tema raha. Palju sa nädalas kulutasid, enne temaga kohtumist?”
“Ma ei tea… Mingi tonn vist”
“Ja nüüd!” hüüdis ta. “Eile kulutasid sa kümme tonni! Ühe päevaga!”
“Ole tasa” manitsesin ma. Kui nüüd Clain kuulis…
“Lähme klubisse,” pani ta ette.. “Mehed enne ööd ei lõpeta”
Mul ei jäänud üle midagi muud, kui nõustuda.

Me hakkasime minema.
“Kuhu minek?” hüüdis Clain.
“Me läheme klubisse” hüüdsin ma ukse pealt, ja lahkusin.
“See oli küll väga vale, niimoodi vastata!” ütles Marcella.
“Mida veel? Pole minu süü, et ma nii otsekohene olen!”
“Sa oleksid võinud öelda näiteks: “Me lähme kohvikusse, ja saabume enne keskööd! Kalli””
Ma pööritasin silmi.
Peagi olime me klubis. Astusime sisse, ja leidsime endale kenad kohad baarileti ääres.

Tellisime joogid, ja kohe peale seda tulid meie juurde kaks meest.
“Mina olen Davis” ütles üks mees.
“Mina olen Gren” tutvustas teine. Davis istus minu kõrvale, ja Gren Marcella juurde.

Davis oli väga kena . Me jutustasime, ja saime teineteise kohta paljutki teada.
Ta tegi mulle mõned joogid välja, ja üsna peagi läksime me tantsima.

Rokkisime ikka sajaga, ja siis leidsin ma end juba klubi nurgast. Davis hakkas mind suudlema, kuid ma tõrjusin ta eemale, ja ütlesin:
“Selleks on veel liiga vara”
Ta sai minust aru. Ma ei tahtnud talle praegu Clainist rääkida. Aga ta ütles, et oleks tore, kui me veel kohtuksime. Ma nõustusin. Koju jõudsime me umbes ühe paiku.

“Mul on kahju, et nii hilja tulime” ütlesin ma.
Marcella ja Jared lahkusid, ja Clain pahandas minuga:
“Miks sa nii hilja tulid!? Ma olin väga mures.”
“Sorry, meil läks kauem”
“Sa oleksid võinud helistada.”
“Vabandust. Anna mulle andeks, ma proovin edaspidi normaalsem olla”
Clain ei saa aru, kuidas mulle meeldib väljas käia.

Ta kallistas mind, kuid tõmbus siis eemale.
“Sul on lõhnad küljes!”
“Kohe lähen pesema”
“Oota” ütles ta.
“Mis on?”
“Sa petad mind?”

“Mida? Kuidas sulle midagi nii lolli pähe tuli! Ma ei peta sind, kuidas sa saad selles kahelda?!”
“Sa võiksid siis välja näidata, et armastad mind, minu pangakontolt on kümme tonni kadunud! Sa armastad mu raha, mitte mind!”
“Ei, ma armastan sind”
“Ma ei usu sind”
“ Sa ei saa mus kahelda!” ütlesin ma, ja kõndisin vannituppa.Jätsin pettunud Claini elutuppa seisma.

Käisin vannis.
Magamistoas tuli Clain minu juurde.

“Anna andeks, et ma sinus kahtlesin, aga sa ajad mu nii armukadedaks.”
Ma tegin ükskõikset nägu, kuigi tema sõnad haavasid mind.
“Oleks parem, kui sa täna diivanil magad.”
Clain leppis sellega, ja magas diivanil. Ka mina ei saanud öö läbi und.
Hommikul ärkasin ma valutava südamega. Otsisin Claini, kuid ei leidnud teda.
Leidsin kapi pealt kirja. Võtsin selle värisevate kätega kätte, ja lugesin.
____________________________________________________________

“Madleen!
Ma armastan sind, anna mulle kõik andeks! Läksin Jaredi poole. Saabun õhtul, sest meil on vaja palju asju teha.
Armastusega – Sinu Clain. "

Ma viskasin kirja ära, ja helistasin Marcellale.
“Halloo” vastas ta.
“Tsau, kas Clain on seal?”
“Jah, ma kohe annan”
“Oota, palun ei. Kas sa palun saaksid siia tulla?”
“Jah, juba teel”
“Ja palun ütle Clainile, et ma armastan teda.”
Me lõpetasime kõne, ja ma läksin panin riidesse.

Peagi helises uksekell.Ma lonkisin vastu, ning Marcella astus sisse.
“Ma kuulsin juhuslikult pealt, et te läksite Clainiga tülli?”
“Jah.” Vastasin ma nördinult.

“Kuidas see veel juhtus?”
“Noo, ta arvab, et ma petan teda…”
“Vouhh” hüüdis Marcella. “Kui Jared teaks minu kõrvalhüpetest”
“Sina oled petnud, aga mina ju ei ole!” hüüdsin ma nagu väike laps.
“Suva see” lõi ta käega. “Lähme äkki õhtul välja?”
“Okei” ütlesin ma. Mulle ju meeldib temaga väljas käia.
Õhtul:

Me võtsime kohad, ja ma avastasin, et Davis ja Gren on siin.
“Kuule, vaata kes seal on!” hüüdsin ma üle muusika.
“Äge, lähme tantsime!”
Me tantsisime neljakesi, ja jõime, ja naersime teiste inimeste üle. Olevik oli kuidagi aeglane, ja mu pea käis väga kõvasti ringi. Ka Marcella ei olnud just kõige kainem.
Öösel olime me hotellis.
Kodus:

“Sa olid terve öö ära!” karjus Clain.
“Ja kui olingi?”
“Sa ei saa niimodi teha!”
“Nojah, aga sina oled koguaeg oma Jarediga!”
“Meil on tööasjad!”
“Ma EI usu sind! “
Clain vangutas pead, ja ütles:
“Ma lähen ööseks ära.”
Meie vaidlus jätkus, ja Clain läks lõpuks ära.

Mu telefon helises, ja see oli Marcella.
“Halloo” vastasin ma kurvalt.
“Madleen, kas ma võin ööseks sinu juurde tulla?”
“Okei” vastasin ma.
“Ega Clain juhuslikult ööseks ära ei lähe?” küsis ta.

Ma vaikisin.
“Igastahes,” ütlesin ma. “Kas lähme klubisse?”
“Olgu, ma tulen õige pea.”
Me lõpetasime kõne, ja ma jäin kurvalt mõtlema. Clainiga on midagi lahti…. Meie kohtumispäeval oli ta hoopis teistsugune… Nüüd on meil vaid tülid ja tülid.
Minu mõtisklused katkestas koputus välisuksele. See oli Marcella.
“Tuleen” karjusin ma, ja avasin ukse.
“Tere” ütlesid need kolm inimest.

“Hmm… Khmkhm. Tere” vastasin ma üllatunult.

“Tere” ütlesid need kolm inimest.

“Hmm… Khmkhm. Tere” vastasin ma üllatunult.
“Tulge edasi” ütlesin ma. Marcella, Gren ja Davis astusid edasi.
“Noh, kas lähme klubisse?” küsis Davis.
“Jah,” vastasin ma. “Aga ma pean riided vahetama”
“Pole probleem. Me ootame” ütles Davis.

Ma läksin magamistuppa, ja vahetasin riided. Kuulsin, et Davis tuli korraks sisse.
“Seda et… Ilus maja.” Ja ta lahkus. Ma naersin.
“Noh, olen valmis” ütlesin ma tagasitulles.
“Siiiiiiiss lähme!”
Me hakkasime me minema – nagu kokku lepitud – klubisse.
Võtsime kohad. Alguses ma lootsin, et Davis kutsub mind tantsima, aga see ei juhtunud.

Ma läksin siis olukorra sunnil ise tantsima. Kui laul lõppes, istusin ma toolile tagasi.
“See oli vägev!” tunnustas Gren.
“Suurepärane meelelahutus!” kiitis jälle Davis.

Ta kutsus lõpuks mind tantsima, millega ma nõustusin.
*******************************************************

“Ärka!” ütles üks hell hääl.
“Las ma magan” vastasin ma uniselt.
“Ärka üles” meelitas ta.
Tõusin istukile, ja ehmatasin väga ära.
“Kusmaolen?”
“Minu voodis” vastas Davis.
“EiEiEi!” karjusin ma.
“Mis on? Mina magasin öö läbi diivanil, ja midagi ei juhtunud… Peale selle”
“Peale mille?” ägestusin ma,
“Et Marcella ja Gren jäid ka siia, külalistetuppa.”
Ma ohkasin kergendatult.
“Ma peaksin vist koju minema”
“Okei, kas saadan?”
“Pole vaja.”
Kodus:

“Sa olid öösel ära?”
“Jah”
“Marcellaga?”
“Jah”
“Kus?”
“Ühe sõbranna juures. Marcella oma”
“Okei, ja et sa ei valetaks! Ma lähen õhtu poole millalgi…”
“Jälle Jaredi juurde?”
“Jah, me peame asju ajama”
“Miks sa koguaeg temaga oled?”
“Ma ütlesin, meil on tegemist!”
“Ja Marcella?!”

“Tema läheb kuskile hotelli, mina ei tea, kuidas Jared ta ära saab…”
Ma mühatasin vihaselt, ja istusin diivanile. Jäin tukastama…
“Kallis!” hüüdis keegi.
“Jah!” vastasin ma.
“Ei, mitte sina, tema!” hüüdis Clain, ja osutas…
*******************************************************************

“Ma hakkan siis Jaredi juurde minema” ütles Clain, ja väljus uksest.
Nüüd taipasin ma kohutava tõe.
“Miks sa seda teed?!” karjusin ma Clainile järele. Jooksin õue. Ta kõndis lihtsalt edasi.
“Aga Jared, aga Marcella … Siis kuidas jääb Marcellaga?!”
Mul oli paha ja piinlik. Otsustasin minna parki, sest seal läheb mu tuju alati paremaks.
Jalutasin uksest välja, ja ei vaevunud isegi ust lukustama. Siis tulvasid minus mälestused…

**********************************************
“Tere, mina olen Clain” tutvustas end ta.
“Mina olen Madleen” naeratasin ma.
Marcella ja Jared suudlesid, ja ka meie vaatasime üksteisele otsa. Kohviku rahvas tungles meist mööda…
****************************

“Seda et… Seda et”
“Seda et?” küsisin ma.
“Seda et… Ma armastan sind”
Oh… Me suudlesime esimest korda…
*********************************************

“Ma lähen Jaredi poole”
“Muidugi, ma lähen teen midagi Marcellaga”
Esimene kord, mil ta tihedalt Jaredi juures käima hakkas…
*******************************************************************

“Kas sulle ei tundu, et mehed on veidi imelikud?” küsis Marcella minult .
“Ma ei tea…” vastasin ma. “Nad on tihti koos”
“Mul ei ole enam Jaredi tähelepanu… Ma olen teda juba petnud. Selle pärast…”
Ma vaikisin.
**************

“Okei, ja et sa ei valetaks! Ma lähen õhtu poole millalgi…”
“Jälle Jaredi juurde?”
“Jah, me peame asju ajama”
“Miks sa koguaeg temaga oled?”
“Ma ütlesin, meil on tegemist!”
“Ja Marcella?!”

“Tema läheb kuskile hotelli, mina ei tea, kuidas Jared ta ära saab…”
*******************************************************************
“Mina ei tea, kuidas Jared ta ära saab…” kordasin ma. “Kuidas ära saab!
Kuidas ära saab! Te olite omaette, et me ei teaks, vastikud…”

Jooksin pisairsilmi tuppa, ja helistasin Marcellale.
“Marcella kuuleb”
“Mul on vaja,” ütlesin ma klomp kurgus. “Mul on VAJA, et sa siia tuled… Ja ka sina vajad seda.”
“Okei, kohe jõuan, ma olen kusjuures”
“Jared ajas su kodunt ära?”
“Jaah… Tööasjad Clainiga.”
“Tule ruttu, ma pean lõpetama.”
hiljem:
Marcella tuli.

“Mis sul siis vaja oli?” küsis ta.
Ma hingasin sisse, ja rääkisin talle kõik ära.
Hiljem:
“Ei!” kiljatas ta.
“Kahjuks vist jah…” nutsin ka mina. “Lähme luurame, ja selgitame välja…”

“Diil” ütles Marcella.
“Diil” vastasin ka ma.
__________________
Uus osa tuleb kunagi...