Õnne otsimas - 1. Osa

Sissejuhatus

Spoiler:

Lily ärkas esimest korda üles enda uues kodus. Ta oli veel küllalt unine, kuid kuna aias oli vaja palju teha sundis ta ennast voodist välja minema ja seadis sammud vannitoa poole. Ta viskas külma vett silmadele ja pesi hambad. Ta otsis riidekapist selga riided ja läks siis alla korrusele.

Köögis pani ta kiirelt käima kohvimasina ning tegi endale valmis võileiva. Kohviaroom täitis köögi ning ta tundis ennast erksamana.

Lily sättis ennast suurde tuppa laua taha sööma. Ta pani mõttes juba kokku tänast päevakava. Esmalt tuleb minna aeda ning panna tomatiseemned mulda, seejärel minna jalutada veidi ringi ja tutvuda ümbruskonnaga ja uurida kas külas ka keegi tööd annab, sest kuigi tal oli veel oma sääste alles ei tahtnud ta neid täielikult ära kulutada. Kuid korraga segas ta mõtteid suur mürin.

Ta läks akna juurde ja nägi kuidas taevas pilve tõmbas ja vaikselt vihma tibutama hakkas.
"Oi ei" ohkas Lily. Kogu tema päevaplaanid on rikutud. Äkitselt hakkas vihma kallama palju rohkem.

Lily otsustas teha kaminasse tule.

"Võibolla polegi see nii halb, et sadama hakkas" mõtles ta kuna tegelikult oli ta kolimisest üsna väsinud ja päev puhkust sooja kamina ees võib olla see, mida Lily hetkel vajab.

Lily viskaski ennast diivanile pikali ja jäi tuld vaatama. Pikapeale vajusid ta silmad kinni.
Teda äratas koputus ukse peale. Ta hüppas püsti ja läks ust avama.

Ukse taga oli mees, kes nägi üsna märg välja. "Tere! Ma hakkasin ennem töölt koju sõitma kuid mu auto ütles tee peal üles. Kas ma palun võiks teie telefoni kasutada?" küsis see mees.
"Muidugi tulge ruttu sisse muidu hakkab teil ju väga külm." ütles Lily ja kutsus mehe sisse. Ta näitas mehele kus asub telefon ja mees läkski kiiresti telefonini.

"Tere Jake! Kuule mul suri maantee 32. kilomeetril auto välja, saad appi tulla?" ütles mees telefoni.
Pärast väikest pausi ütles ta veidi vihaselt telefoni "Miks nii hilja?" Pärast seda oli veidi pikem paus ja mees vastas uuesti "Olgu ma mõistan, aga ürita võimalikult ruttu teha." Pärast seda viskas ta toru hargile.

"Kas keegi tuleb appi?" küsis Lily.
"Jaa, mu onu tuleb õhtul, hetkel ei saa sõita kuna raadiost olevat hoiatus antud, et püsige kodus kuna puud võivad nii suure tuulega teele kukkuda, aga õhtuks pidi tuul vaibuma. Aitähh telefoni eest." ütles mees.
"Aga õhtuni on ju päris kaua aega, mis sa senikaua teed?" küsis Lily mehelt.
"Istun autos ja ootan" sai Lily vastuseks.
"Aga sa võid siia jääda, soojenda ennast kamina ees ma pidin niikuinii just hakkama süüa tegema." pakkus Lily.
"Kui ma tüli ei tee." ütles mees ja naeratas. " Ma olen Stephan" lisas ta.
"Ma olen Lily"

Stephan läks seejärel ennast kamina juurde soojendama.

Lily läks kööki ning otsustas teha lihtsa, kuid väga maitsva supi. Selle retsepti oli ta saanud oma vanaemalt.

Peagi oli supp valmis ja nad asusid seda laua taga sööma.
"See on väga maitsev supp" kiitis Stephan.
"Aitäh" ütles Lily viisakalt.
Nad ajasid veel juttu ja Stephan rääkis veidi külaelust.

Nad ajasid juttu edasi kamina ees. Aeg lendas kiiresti, kuid korraga märkas Stephan et kell on juba päris palju ning hakkas kiirelt minema.

"Kuule ma väga tänan sind, et sa lasid mul siin olla." ütles Stephan.
"Ah ei, pole tänu väärt" lausus Lily.
"Kuule ma kirjutan sulle siia oma telefoninumbri helista kohe kui midagi vaja eksole, vahet pole mis kell, ma olen sulle teene võlgu" ütles Stephan ja haaras paberi kuhu kirjutas oma numbri.
Nad ütlesid veel headaega ja siis oli Stephan läinud.

Lily pani selga pidžaama ning käis pesemas. Lõpuks pesi ta veel hambad ning läks seejärel voodisse. Uni tuli kiirelt.

Öösel ärkas Lily aga üles kuna ta kuulis allkorrusel mingeid hääli.