The Killer - lõpp

Spoiler:

Niisiis:


Öö oli pime, Lucy magas kindlasti magusasti oma voodis, aga mina, mina pean terve aeg töötama. Lucy läheb hommikult kindlasti kooli, ja mina uurin selle aja jooksul maja üle.
Hommikul

Ootasin kannatlikult, kuni ta läks, ning siis hiilisin majja. Ta polnud ust lukustanud.

Käisin kõik toad läbi, ning tegin ohtralt pilte:






Ma kahtlesin juba eile selles ülesandes. Aga Lucy on 16. Liiga noor et surra. Ma räägin talle kogu loo ära. Saagu, mis saab.

Temale loo ära rääkimine ei olnud sugugi lihtne. Ta naljatas selle üle, kui lõpuks siiski uskus mind.

Ta oli väga nukker, ja ma pidin teda aitama. Seisin nagu viimne tola, kuni läksin tema juurde:
"Jookse. Jookse siit nii kaugele kui võimalik, ning proovi kusagil elu hankida. Sul ei ole muud võimalust. Kui mina sind ei tapa, teeb seda tema.
Mu hääl oli veidi nutune, ning silmad märjad.

Ta hakkas jooksma, ning ma vaatasin kurvalt järgi. Tema elu on lagunenud. Minu pärast. Aga tema tapmine ei oleks olnud lahendus, kindlasti mitte.
Siis nägin ma midagi, mille nägemine tõukas mu südame varbaotssa. See hakkas kohutavalt puperdama, ning ma tegin kõik, et püsti jääda.

See oli Hars. Ta kõndis vihaselt minu poole, ja vaatas mulle tapva pilguga otsa.

Proovisin jääda enesekindlaks, kuigi igasse tema näorakku oli kirjutatud, et ta teab, mida ma tegin.

Ta hakkas minu peale karuma:
"Sa reetur! Tead, mis nüüd juhtub? Haääh? Tead? Sa sured 24 tunni pärast! Praegu, teen ma eelmängu!"

Siis ta lõi mind, peksis mind, togis mind oma jalgadega. ma olin põrgupiinas, ja nagu ta üles, see on eelmäng. Ma oigasin, kui ta mu riided võttis, jättes mins aluspesu väele.

Ma jäin kõvera suuga maha lebama, oodates, millal ta lahkub. Mul oli kindlasti piinlik, aga praegu tundsin ma vaid valu.

Ma tõusin püsti, ning proovisin lõbusat nägu teha. Hars lahkus, ning ma olin oma valikus kindel. Saagu mis saab, ma teen seda. Ilma kõhkemiseta. Kõik on otsustatud. Mul ei ole muud valikut, Hars on kui tuul. Ta teab kõike.
Ma kõndisin edasi, maa pimenes, ning aeg jäi justkui seisma, kui ma kohae jõudsin. Kuristikku. Siit leitakse mind surnuna.

Ma ronisin üles, ning vaatasin kurvalt maha. Ma poleks arvanud, et minu lugu, minu elu leiab sellise lõpu. Ma tahtsin lapsena saada juuksuriks. Tahtsin siiani, aga ma pole isegi kunagi kellegi juukseid lõiganud.
Ma tahtsin suuri pulmi, ja palju lapsi. Ma ei ole ka sinna jõudnud. Ja ei jõuagi.
Hoidsin hinge kinni, ning hüppasin.

Lennu pealt avasin silmad. Ma siplesin, ja tahtsin rutem alla lennata. Aga ma hakkasin just aeglasemini liuglema. Vehkisin kätega, ning prantsatasin ilge raksatusega maha.
Olin väsinud. Nägin oma elu. Mina lapsena, kui ma joonistasin oma emaga päikest ja kuud, kui ma esimest korda kooli läksin, ja kui ma esimest korda suudlesin... Minu kohtumine Harsiga, ning minu kohutavad tapatööd...
Kuni selle hetkeni, mil ma nägin vaid kuud. Ja siis oli kõik pime. Mina, Melinda Troien olen kadunud.

___________________________________________________________________________
Jess! Ma sain aru, kuidas viia vaadet üles-alla nagu sims kolmes... Ok, nii ma pildid saingi. Ma loodan, et meeldis. Ma hakkasin seda 5 tundi tagasi tegema.
Öelge siis, mis mulje jäi.

Miks pildil on sõbra nimi pildil Stella ja jutus Stiina?

Aga , eks näis mis jutust tuleb .

Oh, minu kirjaviga. Ma lähen esimest osa tegema.

1. See maja pole veider.
2. pubekas on tugeva p-ga.

Aeino ma tean, nende jaoks on, nad poleks sellist oodanud. Aitäh, et kirjavea ütlesid.

Suht ma ei tea, no selline normaalne Edasistest osadest loodan et saan rohkem aru, mis toimub jne.

Ok, ma ei saa seda jätkata. Kui keegi oskab aidata, siis oleks väga tore. klikk.

Uus jutt - The Killer.

Huvitav! Ootan! Ei tea miks kõigil nii imelikud jutud tulevad(mitte halvas mõttes)?

No, mitteimelikud on juba tulnud

Niisiis, lõpetatud. Ma tean, et vähe teksti, aga normaalselt ma loodan.