Macy lühijutt: See saatuslik päev...

SEE SAATUSLIK PÄEV..

Praegu ma istun siin, voodi ees maas. Mõtlen, mis oleks juhtunud, kui ma poleks lubanud sul lahkuda.
Ma tunnen, kuidas mu põsel jookseb soolane pisar ning pühin selle ruttu ära. Ma lubasin endale, et ei nuta sinu pärast kunagi. Imelik on mõelda, et alles täna hommikul oli kõik endine. Sa tulid mulle külla ning ma tervitasin sind uksel suudlusega.

Me läksime minu tagaaias olevasse basseini ujuma. Sa pritsisid mind veega, kuigi sa teadsid, et see mulle ei meeldi. Ma ei pannud seda pahaks, sest olin liiga armunud.

Peale seda istusime lihtsalt murul, võtsime päikest ning rääkisime. Sa ütlesid mulle, et ma olen selline tüdruk, kellega koos vananeda võiks. Ma ei osanud midagi vastata ning punastasin.

Kuid siis ma nägin teda. Ta kõndis tänaval ning ma ei suutnud oma silmi temalt pöörata. Mu südamest käis imelik värin läbi. Sa rääkisid midagi mida ma ei kuulnud.

Siis sa tõusid püsti ning ütlesid, et pead lahkuma. Sa lubasid õhtupoole tagasi tulla ning suudlesid mind siis hüvastijätuks.
Ja sa läksid. Õnneks mitte igaveseks. Ma kõndisin maja poole, pilk aina tänaval, kus ta enne kõndinud oli. Ma otsustasin köögis kohvi teha. Vaevalt jõudsin vee keema panna, kui kuulsin uksekella. Ma jooksin avama ning ta seisis ukse taga.

Ta rääkis midagi sellest, et kolis just siia ning tahtis end tutvustada. Ma sulasin ainuüksi ta silmadesse vaadates. Kui ma toibusin, küsisin talt, kas ta kohvi sooviks. Ta nõustus ning nii me läksimegi koos kööki. Ta võttis istet minu lemmiktoolil ning mina istusin tema kõrvale.

Peamiselt rääkis ainult tema, mina aga sulasin jällegi. Lõpuks avastasin ma, et ma polnud kohvist ühtegi lonksu võtnud ning see oli ära jahtunud. Ma võtsin ta kruusi ning pesin selle kraanikausi juures puhtaks.

Järsku tundsin ma, kuidas ta soe hingeõhk mu kuklasse puhus. Ma pöörasin ümber ning ta sinised silmad olid veel kenamad kui enne. Me ei rääkinud midagi. Lihtsalt seisime seal vaikuses ning ta silitas oma käega minu põske.

Ning siis kohtusid meie huuled esimest korda. Ma sulasin juba kolmandat korda ning kaotasin ajataju. Järsku kuulsin su häält. Sa karjusid midagi.

Ma tõmbusin tast kiiresti eemale ning vaatasin sulle ehmatanult otsa. Tema ütles, et peab minema. Me jäime kahekesti. Õhus oli tunda pinget. Ma proovisin rääkida, kuid sa peatasid mind. Sa hakkasid mu peale karjuma ning pisarad tungisid mu silmadest välja.

Ma kuulasin vaikides sind kuni sain kõnevõime tagasi. Ma proovisin asja seletada, kuid asjatult. Sa olid liiga vihane.

Sa karjusid veel ja veel ning pisaraid oli aina rohkem. Ma proovisin sind suudelda, kuid sa tõmbusid tagasi. Sa ütlesid, et vihkad mind ning lahkusid siis. Ma läksin akna äärde, et vaadata, kuidas sa minema kõnnid.

Nüüd ma siis istungi siin. Üksi. Laua peal on arvuti. Lahti on uudistelehekülg suure pealkirjaga: 23-aastane noormees hukkus raskes autoõnnetuses.

hmm.. täitsa huvitav, selline meenutus Aga mind õudsalt häirivad need lagedad väljad simsis, sa oleksid võinud ikka mingid hekid püsti panna, et seda varjata.

Hea jutt

On jah hea

Aww, kurb jutt, kenad simmid, aga sisu on kuidagi liiga tavaline ja läbinähtav.

Suhteliselt hea .. Keskel oli suht igav, aga see-eest lõpp oli hea .

väga hea

natuke liiga tavaline teema, aga päris hea.

Piltidel oleks võinud vähemalt üleval need kastid ära töödelda.. ja poosikasti oleksid võinud ka ühel pildil välja jätta. Üldmulje.. mm.. suht hea.

see on nii hea jutt . mulle ilgelt meeldib

Ülihea jutt

Hästi hea jutt

Heaa

Päris mõnus jutt oli jah, kuigi oleks tahtnud rohkem sisu. Muidu... Thumbs up!

Minuarust väga hea >D

Mulle ka väga meeldis. Eriti see kirja vorm, et "mina" stiilis kirjutatud ja minevikus. Väga hea

Ega sa oledki vist nüüd võitja ;D

Hea jutt

Väga hea jutt jah

Väga hea jutt:d