Lühijutt ,,Viimane roos"

Kunagi kirjutasin lühijutu ja otsustasin nüüd siin, teiega ka jagada.
Meeldivat lugemist!
***

See oli olnud viimane roos sel aastal. Kasvanud vaikselt ja visalt, õitsenud siis, kui tema viimased õed ja vennad enda pead langetasid ning niiskesse mulda langesid. Kõdunema, just nagu nende esivanemad enne neid.

Viimane roos oli väike. Palju väiksem, kui eelmised viimased roosid. Tal oli pisike kollane pea ning ta vaatas huvitatult igat lagunevat maja, igat udusse mähkunud põldu ja naeris enda edeva häälega, kui tuuleiil teda tervitas, või tilluke vihmapiisk ta põske riivas.

Ja kui ta lõpuks aega leidis, tõstis ta enda pea väikese tüdruku poole, kes teda nii visalt kandis. Habras ja väike, külmast sinine, korisev kõht peidetud vana raske mantli alla. Ta oli peaaegu, et kaunis oma tumeroheliste silmadega, paksude huulte ja pähkelpruunide juustega, kuigi ta käed oli kondised ning puusanukid paistsid teravalt välja.

Ilmad olid viimaste päevadega külmemaks muutunud. Tuul ja vihm olid võitnud päikese, lukustanud ta üksikusse vangitorni ning pannud valvuriteks tumedad pilvemüürid.
Ja kui siis juhtuski, et päike suutis mõne enda hapratest kiirtest üle majakatuste küünitada, jäi see õnn üpris üürikeseks. Pilvemäed suurenesid ning tuul piitsutas veelgi tugevamalt.

Oli keskpäev, kui väike Ida lõpuks surnuaiale jõudis. See asus tema kodust üpris kaugel, teises linnas, sama hooletult unarusse jäetud, kui teised vanad kabeliaiad. Ja rõskes õhus tantsisid õud ja kurbus aeglast valssi.

Kui mitmeid aastaid olid lesed seda rada käinud, et enda ammusurnud abikaasasi taga nutta? Mitu paari sahisevaid kleidiservi ning sosinal lausutud armusõnu olid selle paiga tuuled kuulnud? Kui palju pisaraid kabelimäe viljatud mullad kandnud...

Ida surus roosi tugevamalt peos ning tolle teravad okkad tegid tüdruku jääkülmadele kätele haiget. Ta värises, tahtmata tunnistada õudu, mida selle paiga suhtes tundis. Aeglasel sammul astus ta mõõda rada, pilk puudutamas riste ja kalmistukive.

Seejärel jäi tüdruk seisma.

Ida aurav hingeõhk ühines udu paksu looriga ning hetk ennast kogunud, keeras tütarlaps paremale. Haudade vahele. Ikka edasi ja edasi. Kulunud saapatald korjamas kalmistumulda.
Ta isegi ei hinganud, hoidis vaid kollasest roosikesest veel tugevamalt kinni.

Ja siis...kergendusohe pääses tütarlapse huulilt valla. Ta oli selle leidnud. Lõpuks.

Ida kükitas samblaga kaetud kalmistukivi juurde ning luges uhkelt graveeritud nime- Rosalie Margaret Kranz. Küünega veidi kraapides ilmusid nähtavale ka sünni-ja surma kuupäevad- 16.08.1770- 12.03.1790.

Noor neiu, küla omakohtuga põletatud nõia pähe. Ilus nagu kollane roos, mille Ida vaikselt hauale pani. Nüüd võis ta puhata. Nüüd võis ta rahulikult minna.
Veel mõnda aega silmitses tütarlaps seda vana hauda, mida polnud ükski lill saja aasta jooksul puudutanud.
Ida oleks võinud ju nutta, kuid see oleks olnud vaid enesehaletsus.

Nii tõmbas tüdruk näppudega vaikselt üle kuiva mulla, hinges kaunis õnnetunne, mis soojendas keha, ja asus tagasi koduteele.


Tagasitee läks märksa kiiremini, kui Ida arvanud oli. Tuul suges ta pehmeid juukseid ning värvilised lehed punusid kiharatesse pesi. Ja tüdruk isegi keerutas end korra ning leidis vihmaloigust juues enda suu kõrvuni olevat. Kõht ei valutanud enam.

Oh, kui kauniks võib hea hing suremise teha!

Koju jõudis tüdruk läbimärjana järjekordsest vihmavalangust. Keegi oli talle tüki leiba jätnud ning tütarlaps järas kivikõvat jumalavilja koort nagu maailma parimat õhtuoodet.

Voodisse minnes oli Ida põnevil. Lugenud kõvahäälselt ühe nendest lühikest palvetest, jäi ta ootama. Aga mitte und nagu tema vanuse lapse puhul oleks võinud oodata. Oh, ei...vanainimese kombel surus ta enda silmad kinni ja jäi ootama surma.

Nüüd pidi see tulema. Lõpuks ometi saab ta hing igaveseks vabaks. Vabaks kehade ahelaist, vabaks valust, vabaks...

Kuid siis nägi Ida midagi eriskummalist. Ta nägi enda edasipidist elu, talle määratud tulevikku, kui ta sellest vaesuse kadalipust läbi saab. Ta nägi armastus ja hoolitsus enda mehelt ja lastelt. Jõukust. Maailma kaunidust.

Tütarlast tabas ootamatu ellujäämisinstinkt. Ei, ei,ei,ei,ei! Mitte veel! Karjus ta enda mõtetes.

Higipiisad voolasid ta silmi, oigavasse suhu. Voolasid mööda ta keha. Tüdruk lausa põles seest.

Ei, nii polnud ta seda ette kujutanud. Surm oleks pidanud suigutama ta unele. Vaikselt ja valutult.

Palavik tõusis ja Ida nuttis. Ta sulges silmad, hüüdis ema. Hüüdis isa. Hüüdis seda õitsevat tulevikku. Hüüdis Kõigevägedamat.

Keegi ei tulnud. Tuli vaid miski. Miski tuul. Miski tunne.

Miski Surm.


Mõne hetke pärast lamas Ida elutu keha viletaste nartsade vahel, kohas, mis pidi olema ta voodi.
Ja tema hing keerles vaikselt temast välja. Valge sädelev kogu, mis andis Surmale kahekümne kuuendat korda enda käe.

Viimane pilk tüdrukule. Kui üllas oli tema eesmärk. Viia roose enda eelmiste elude haudadele.

Arvatakse, et hing on olla kergem , kui keha. Tegelikkuses on hoopis vastupidi. Keha tunneb küll valu, aga vaid seda, mida ta ise, otseselt saab.

Hingesse kogunevad aga erinevad elud. Erinevat tunded. Ja need kõik jäävad temasse.



See oli olnud viimane roos sel aastal. Ja kõige kaunim neist.