Kas see kunagi ka lõppeb? - 5. Osa - viimane

Tegemist on siis JÄLLE minu jutuga
Agano mis teha, kui niiiii palju ideesid on.
Ma vabandan pildi väljalõiget, aga ma ei suutnud paremini + siis see, et taust on läbipaistev.
Loo üritan ma teha võimalikult reaalse, kui idee lubab.
Tahaksin ka kommentaare!
Midagi tahtsin ma veel öelda, aga ma unustasin jälle ära. Jamps.
Head lugemist!

Mina olen Andrea. Ma armastan kunsti. Mulle meeldib õmmelda, nikerdada ja maalida. Ma olen 24 aastat vana.
See, kes minu kõrval on, on minu mees Brad. Ma armastan teda, kuid kahjuks on meie perel kohutav saladus. Saladus, millest ma isegi oma päevikusse ei julge kirjutada.
Brad töötas kunagi kurjategijana. Ja ta ei saa sellest asjast lahti. Me oleme pidanud palju kolima, sest oleme avastanud, et politsei hakkab meile, õigemini temale jälile jõudma.
Brad lubab mulle, et ta enam ei varasta, et ta hakkab korralikuks ärimeheks, kuid see ei ole veel senimaani juhtunud.
Iga öö, kui ta ära on, nutan ma endal silmad peast, ja olen tema peale pahane, kuid kui ta saabub, olen ma õnnelik, et temaga kõik korras on.
Me mõlemad teame, et kunagi saabub päev, mil ta viiakse politseiautoga vangi ära, kuid me ei ole sellest rääkinud. Ma loodan, et seda ei juhtu iial.
________________________________________________
Endiselt ootan kommentaare!

I osa.
Loo algus –

Oli öö. Kell oli ammu juba kolm läbi, aga ta polnud ikka veel kodus.
Ma olin kohutalt mures. Mis siis, kui temaga midagi juhtub? Tal ei saa nii mitu korda vedada.
Mul hakkas hirm, tema pärast. Ma tean, et ei tohi talle helistada. See on keelatud, kuid ikkagi pean ma seda tegema.
Just siis, kui ma telefoni otsima hakkasin, kuulsin tema auto tasast mürinat meie maja juures. Pühkisin käega pisarad, ning läksin ukse juurde.

Ta tuli mulle lähemale, ja ma kallistasin teda.
“Sa ei maga ikka veel” sosistas ta vaiksel, kuid kõlaval häälel.
“Ma ei suuda üksi magada, teades, et sa oled jälle vargil”
Brad ja mina läksime magamistuppa, kus ma voodisse heitsin, ja koheselt magama jäin.

Hommikul ärkasin ma rahulikult. Bradi käsi oli kõvasti umber minu. Keerasin end ettevaatlikult välja, ja läksin kööki süüa tegema.
Võtsin kapist kausid, ja külmkapist koostisained. Brad tuli magamisriietega kööki, istus, ja hakkas ajalehte lugema. Ma sain valmis jogurti puuviljadega.

Brad pani ajalehe ära, ja me hakkasime sööma.
Ma sõin rahulikult, samas kui tema ahmis endale lusikate kaupa toitu sisse. Korraga helises telefon.
Brad tõusis, ja võttis kapipealt ome telefoni.
“Hallo” vastas ta.
Ma kuulsin, kuidas teiselpool toru keegi midagi tõsisel häälel pomises.

Bradi nägu muutus hirmutavaks.
“Ja mis see siis oli?”
Taaskord keegi.
Brad pani telefoni ära.
“Mis on?” küsisin ma, samuti toolilt tõustes.
“Ei midagi” vastas ta. “Ma lähen arvutisse, mul on asju ajada.”

Ma ei saanud asjast aru. Miks ei võiks ta seadusekuulekas ja asjalik ärimees olla? Miks olla selline, kui on võimalik olla mitmeid kordi parem!?

Läksin elutuppa, kus hakkasin lugema oma lemmik raamatut, nimega “Öine hääl”.

Samal ajal kirjutas Brad kellegagi MSN´is. Ta lausa peksis vihast klahve.
“Kas sa saad vait?” nähvasin ma viimaks.
“Vat ei saa!” karjus Brad, ja sulges arvuti. Ta tõusis püsti, ja ütles:

“Vabandust, et ma selline olen. Ma olen lihtsalt närvis ühe asja pärast.”
“Töö?” segasin ma vahele.
“Jah, noh.”

“Mis sul selle tööga on?” küsisin ma, ja viskasin raamatu nurka. “Sa lubasid, et ei peta, ega varasta, ega…” ma jäin järsku vait, sest kuulsin kusagil politseisireene.
Tardusin paigale. Brad jooksis toas ringi, ja ütles:
“Jääme akna taha luurele. Kui läheb jamaks, lähme akna kaudu välja.” Me hiilisime akna taha. Ootasime veidi. Politsei möödus meie majast, ja sõitis kaugusesse.

“Ooh” ohkasin ma. “Napikas!” olin ma õnnelik.
Brad krimpsutas nina. “Ma jooksen asju pakkima. Me lahkume.”
Samal ajal kuulsin ma taas läheneivaid sireene. Politsei!
____________________________________________
Uus osa siis, kui on kommentaare!

Politsei! Keegi koputas uksele. Mu südame tuksumine kajas kõrvus vastu.

“Paki oma asjad, ruttu!” sosistas Brad, ja jooksis magamistuppa. Ma ei julgenud liigutada.
“Brad Tarveis” kostus õuest. “Palun väljuge majast, käed üleval. Siin on politsei. Me oleme relvastatud.”

Ma hiilisin vaikselt magamistuppa. Pakkisin asjad, ja vahetasin riided. Bradil olid juba asjad koos. Ta keeras parasjagu seifil koode lahti.
“Kuradi seif, mine lahti!” ja otsekui käsu peale see avaneski.
Brad haaras raha. Seda oli palju. Ma lõpetasin väriseval kätel pakkimise, ja siis hüppasime me aknast välja. Ma tänasin kes-teab-keda, et meie maja 1-korruseline on.

Siis hakkasime me jooksma.
mitu tundi hiljem:
“Peatume! Ma olen väsinud!” hingeldasin ma.
“Kohe. Otsime mingi paiga, kus peatuda.”
Ma oleks tahtnud vaielda, aga suu avamine võtaks liiga palju energiat.
Peagi jõudsime me lagendikule, kus Brad telki lahti pakkima hakkas.
“Me jääme siia?” küsisin ma rõõmuga.

“Jah” vastas ta. Brad sai telgi püsti, ja ma viskasin oma asjad sinna sisse.
“Mis edasi saab?” küsisin ma.
“Ma ei tea. Esialgu jääme siia.” Ta oli mureliku näoga.
“Ma ei anna end üles.” Kuulsin ma teda pomisemas.

“Brad!” ütlesin ma korraga. “Meil ei ole süüa.”
Ta naeratas, näitas telgi poole ja ütles:
“Me saame grillida, ja ma võtsin raha kaasa…”
“Mis me sellega teeme?” temal raha asjade saamiseks vaja pole.
“Sa lähed mööblipoodi, ja ostad puust laua, ja kaks tooli. Ilma nendeta on meil raske. Ma annan sulle 2500 kr.”

“Ja siis tulen asjadega siia” jätkasin ma.
Ta noogutas. Ma jooksin teda kallistama.
“Vabandust” nuuksusin ma. “Lihtsalt, see on nii raske!”
“Sul pole vaja vabandada. Hoopis mina pean. Anna mulle andeks.”
Me olime veidi koos, ja siis läksin ma poodi.
Mõtlesin kaua, et mida osta Lõpuks läksin kassasse. Maksin ära, ning seejärel suundusin asjadega koju. Õigemini sellele platsile, kus me peatume. Nägin päris naljakas välja. Õnneks oli tee väike.

Kui ma kohale jõudsin, tabas mul südamesse valu. Suur koorem. Brad nihutas asjad oma kohale, ja grillis edasi.

Ma istusin ühe puu alla. Masendav oli näha, kuidas meie elud lõhkevad. See on jõhker. Vähemalt siin ei saa politsei meid leida.
Brad sai söögi valmis.
“Andrea, tule sööma” karjus ta mulle.
Ma tõusin püsti, ja läksin laua poole. Me sõime.
Täiskõhu tunne oli väga hea. See aitas mul kainelt mõelda.

“Brad, palju raha sul kaasas on?”
“Palju.”
“Kus sa hoiad?”
“kotis”
Ma süütasin tule, ja põletasin nõud ära. (Nõud olid papist)

Õhtul läks Brad varakult magama. Aga kuhu suundusin mina, endal selline riietus?
_______________________________________________________________
Ootan kommentaare. Ja nüüd hakkavad osad pikemad olema.

Õhtul läks Brad varakult magama. Aga kuhu suundusin mina, ilus kleit seljas?
Põgeneda ma ei kavatsenud. Ei, ma kavatsesin lihtsalt minna ööklubisse. Kõndisin kaua, ja olin varsti kohal.

Läksin baarileti juurde, ja tellisin joogi. Kui ma olin ära joonud, vaatasin ringi.

Üsna lähedal minule tantsisid mingid noored tüdrukud, ja DJ lava juures rokkis teisi. Ühes nurgas piidles mind üks mees.
Ma vaatasin talle tükk aega otsa, ja siis, nähes et ta isegi mujale ei vaata, pöörasin ma ebamugavustundega pilgu baariletile.
Kas mul on midagi viga? Mõtlesin ma. Lõpuks, peale mitut kokteili tundsin ma end palju vabamalt.

Tantsisin DJ masina juures, ning tellisin isegi paar head lugu. Siis aga nägin ma DJ käekellast, et kell saab kohe 5 hommikul. Mu süda vajus saapasäärde, ja hakkas närviliselt veel rohkem allapoole puperdama.
Ma vaatasin veel hirmunult otsa sellele mehele, kes ikka veel mind jälgis, ja siis jooksin ma välja.

Mul hakkas pistma. Kõik jook, mis ma olin joonud mulksus mu sees ringi. Kui ma platsile jõudsin, siis hüppasin telki, vahetasin seal riided, ja läksin magama.
Kui ma ärkasin, kuulsin linnulaulu. Linnud siristasid. Tajusin, et päike paistab soojalt, ja tundsin ka, et Brad grillib.

Ajasin end püsti, ja vahetasin riided. Tulin telgist välja, ja silmitsesin Bradi.
Ka tema vaatas mind.
“Kuidas sa nii kaua magasid?” küsis ta.
“Kui kaua siis?” pärisin ma üllatunult.
“ütleme nii, et praegu saad sa lõunasööki.”

Ma kõndisin tema poole.
“Kas sinuga on midagi lahti?” küsis ta.
“Ei!” vastasin ma. “kas peaks?”
“Ma ei tea, sa oled kuidagi kahvatu.”
“Aa, noh, ma just ärkasin, kas tead”
Tundus, et Brad jäi selle vabandusega enam-vähem rahule.
Õhtul, kui Brad telki magama läks, läksin ma temaga kaasa. Ootasin, kuni ta sügavas unes oli, ja siis otsustasin ma uuesti klubisse minna.
Möödusid paar päeva.

Vahepeal oli mu lemmik kohaks saanud klubi. Iga kord, kui ma sinna läksin, tuli millalgi sinna ka see mees. Vahel lahkus ta enne mind oma uhke autoga, aga vahel istus baarileti ääres masendunud näoga, ja kallas endale kannukaupa õlut sisse.
Kord, kui ma seal olin, küsisin ma ühelt naiselt selle mehe kohta.

“Ma ei tea, ta on siin iga päev.” Sain ma vastuseks. Siis hakkas ta huilgama ja tantsima.
Istusin leti taha.

Korraga tuli see mees minu juurde. Ta tellis joogi, ja vaatas mulle otsa.
See hirmutas mind. Mul tuli kananahk ihule.
Ta köhatas. Ma pöörasin pilgu ära.
“Tere” ütles ta.
“Tere” vastasin ma.
“Ma olen Eduard”
“jah.. Ma olen Andrea”
“Niisiis- sa käid siin tihti?”
“Üpris.” Vastasin ma.
“Sama siin”

Eduard oli oma mõtetega eemalolev. Ta tundus pisut nukker.
“Kell saab kohe seitse. Kas viin su autoga koju? ”
Mu peas sähvatas mitu asja. Kell on seitse. Brad on üleval. Ma jäin vahele. Kuidas öelda, et ta ei saa mind koju viia? “Oi Eduard, mul on kahju, aga mul ei ole sellist kodu. Ma elan metsas.” Kujutasin ma ette.
“Ei!” hüüdsin ma.
“Mis?” küsis ta.
“Ma pean minema. Tsau” ma jooksin ära, jättes Eduardi endale järele vaatama.

Kui ma jõudsin, oli Brad väga halva näoga. Väga ohtliku näoga.
Ta sammus vihaselt minu poole

“Kus sa käisid?” ta hääl oli vaikne, kuid paljulubav.
Kuidas ma talle ütlen, et käisin ööklubis joomas?
“Ütle, kus sa käisid? Äkki politseis, mind üles andmas?”
“Eiei, Brad, sa saad valesti aru”
“Valetad!” karjus ta. “Sa käisid mind üles andmas, on ju nii?”

“Ei Brad, mul ei ole selleks põhjust!”
“Ära valeta mulle, Andrea, sa olid ära ka eile öösel. Sa käid politseis?”
“Ei, MA EI KÄI!” karjusin ma nii, et linnud kuuse otsast siristades ära lendasid.

“KUS SA SIIS KÄID?” ta tuli mulle lähedale, ja lõi mind. “KUS?”
“Ma ei saa öelda. Aga ma ei käinud politseis!”
“Siis armukese juures?”
“Mul ei ole armukest” sisistasin ma, mõeldes Eduardile.
“Sul on armuke, ja sa käisid politseis.” Ta värises. “Sa veel kahetsed”
Ma tahtsin end õigustada.

“Unustame” ütles ta. Ta läks telki, ja mina jäin pisardama.
“Miks?” nuuksusin ma.
Telki magama ma ei läinud. Magasin ma taeva all.
Hommikul olin ma hirmust kange, kui Brad telgist välja astus. Ta nägi välja, nagu poleks eile midagi juhtunud.
“Süüa?” küsis ta.
“Ei tänan” vastasin ma.
“Siis ma grillima ei hakka.”
Ta tuli minu lähedale:

“Vaata ette, kui sa veel öösel ära oled, siis sa veel maksad” ta lõi mind veel.
Ma mõtlesin välja plaani, kuidas siit lahkuda. Nüüd on vaja see vaid läbi mõelda.

_______________________________________________________
Enam vist liiga lühike ei ole? Amjah, kommmmentaaare!!!

Ma mõtlesin välja plaani, kuidas siit lahkuda. Nüüd siis jäi üle vaid see läbi mõelda.

“Brad, ma lähen ühe sõbrannaga välja”
“Kuhu? Kellega?”
“Helenaga. Poodi” tegelikult ei teadnud ma mingit Helenat.
“Ma tulen kaasa”
“Ei, ei. Me lähme šoppama. Ma ei usu, et sul seal lõbus on”
Brad mõtles veidi.
“Sul on õigus.”
Ma hakkasin minema.
“Oota, tüdruk kas sa raha ei tahagi”
“Oih, unustasin.”
“Mine võta”
Ma läksin telki. Kui nii, siis nii. Haarasin kogu raha ja panin selle endale taskusse.
“Ma lähen siis” ütlesin ma.

Kohe, kui ma metsast välja sain, pistsin jooksu. Jooksin klubi poole.
Astusin sisse. Päise päeva ajal oli seal teistsugune. Kuid siiski pime. Otsisin Eduardit, kuid teda polnud.

“Teda pole” pomisesin ma. Muusika summutas mu hääle. “Just nüüd, mil teda vaja”
Just siis tuli ta meeste tualetist välja. Ohkasin.
“Sina päise päeva ajal siin. “
“Nagu sinagi”

Ta naeris.
Niisama rääkides ma asja vist korda ei saa. Siiski ma proovisin. Ma palusin tal mulle järgneda, ja kui Brad midagi teeb, siis politsei kutsuda. Ma pidin talle tunde asju seletama. Siis hakkasin ma minema.
Jõudsin kohale. Eduard jäi ühe puu taha luurama.

“Käidud?” küsis agressiivne Brad.
“Jah”
“Ja sa ei ostnud midagi?”
“Mkm. Ei olnud eriti midagi.”
“Ma ei usu sind.” Ta oli ohtlik.
“Sa ei käinud seal. Eks? Sa valetasid!”
Ta lõi mind, ja ma kukkusin teadvusetult maha.
Siis jooksis Eduard Bradi poole.

“Sa igavene…” ta jooksis, ja tõukas Bradi. See oli liiga nõrk. Brad läks talle lähemale. Algas võitlus. Mõni aeg hiljem lebas maas surnud Eduard. Brad haaras mu sülle, viis autosse ja sõitis minuga ära.
*

“Tänased uudised on seega lõppenud. Nüüd kuulame laulu nädalalõpp Koit Toomelt.”
Brad pani radio kinni, ja vaatas taha kus ma ärkama hakkasin.
“Kus me oleme?” küsisin ma.
“Uues elus” vastas ta. Ma ei saanud asjast aru.
“Mida?”
“Me alustame uuesti. Ma lähen tööle. Korralikule”
Need olid kuldsed sõnad.
“Brad? Tõesti! Aitäh sulle, ma armastan sind niii väga!! Kus me elama hakkame?”
“Kohe oleme kohal.” Ütles ta, ja keeras mingist tänavast sisse.

Õige pea olime me kohal. Astusime autost välja, ja meie ees seisis hämmastav
maja.
Ma jooksin sisse, ja vaatasin kõik toad läbi
Seda saab tõesti nimetada meie uueks alguseks!
Kunagi hiljem:
IMG]https://2img.net/h/oi32.tinypic.com/24pdwxv.png[/IMG]
Kord, hommikul kui Brad sügavalt magas, kõlas koputus uksele. Tõmbasin hommikumantli selga. Kindlasti oli see too naaber kes mult eile mune laenas.
___________________________________________________
I guess et see on eelviimane osa.