Cheryli stoory - 3. Osa [viimane]

Meie loo peategelane - Cheryl.


Ma olen kesk - klassi perekonnast. Kui sain 19, mis oli meie peres abiellumise iga, olin ma abiellumisele täiesti vastu.
Seega viskasid mu vanemad mu majast välja, jättes mind üksi tänavale.
Praegu seisan ma siin, ja hääletan, lootes et keegi mind peale võtab.
Korraga peatuski üks auto, mille juhiks oli üks mees. Läksin sisse.

"Tere, kas Riverblossom Hilli saab?" küsisin ma.

"Ja - jaa. Ikka saab."
selgus, et ta töötab ühes modelliagentuuris, fotograafina. Tema nimi on Frank
"Sa oled kena. Kas pole mõelnud modelliks saamisele?"

"Nooh, kas kohe siis nii?" Imestasin ma.
"Jah... Ehk proovid järele? Annab su elule palju kogemusi!"
"Eh... Selle peale pean ma mõtlema..."
"Meil on just agentuuri uut modelli vaja... Mõtle rahulikult järele, ning kui nõus oled, tule homme agentuuri. Kui pole, siis... oeh. Siis jääbki nii."
Ta andis mulle aadressi, ning viis mu minu uude kodusse.
Kõndisin sisse. Maja oli väljast väga kena.

kui ma sisse astusin, ehmusin täitsa ära.
Vaatasin elutuppa - tapeet oli kollakas. See oli räpane! Põrand ajas oksele! Ja asjad vedelesid lihtsalt maas.
Vannitupa ja köök olid enam-vähem normaalsed. Tundusid, et need on remonditud.
Söögituba - Põrand, seinad, ja see, kuidas toolid ja lauad asetsesid... kartes halvimat läksin ma oma magamistuppa.

"MA VIHKAN TÖÖMEHI!!! KURADI VASTIKUD EBAUSALDUSVÄÄRSED IDIKAD!! AAAARRHHH! KÕIK ON LAIALI! MILLE EEST MA ÜLDSE MAKSIN, KUI NAD MINU TAHTMIST MÖÖDA EI TEINUD!!" Ma karjusin, ja karjusin. Mu tuju oli rikutud!
Otsustasin töö vastu võtta, et remont ära teha.

Nihutasin vaid voodi oma kohale,ja vahetasin linad ning jäin magama.

Esimene osa on sissejuhatusest kolm kuud hiljem!

Ma mäletan väga hästi, kuidas ma taksol sinna "modelliagentuuri" minna palusin. Taksojuht vaatas mind imelikult, ning viis mu kusagile prügimäele.
Ja tõsi, Frank oli mulle vale aadressi andnud. Siin linnas ei ole modelliagentuuri.
Aga minu elu hea külg on see, et kindlustus ostis mulle uue kodu, mis on tõeline LUKSUS!
Tegelen ma põhiliselt aiandusega, ning tööl ei käi. Proovin ära elada...

Sulgesin päeviku, ning läksin kasvuhoonesse. Tomatid olin just eile istutanud.
Vaatasin kõrvalmajja. Seal elab üks mees. Hästi kena. Tema nimi on Thorne. Me saame päris hästi läbi, ja ma pean tunnistama, et olen tast veidi sisse võetud. Aga ainult natukene.
Nägin, et naabrimees astus parajasti oma uksest sisse. Kastsin taimed ära, ning hakkasin tuppa minema.

Aga maja ees ootas mind üllatus.
Maas oli üks kast, ja kui ma selle lahti tegin, olid seal ujumisriided. Kiri oli ka juures:

Oh! Pool tundi! Läksin ja panin ruttu tema riided selga, tegin veekindla meigi ja võtsin ehted ära. Panin ainult väikesed kõrvarõngad.
Soeng oli tõeline õudusunenägu, aga kuidagi sain valmis.


Läksin tema maja taha, ning ta ootas mind seal.

Me kallistasime tervituseks. Ta sosistas:
"Sa tulidki!"
"Just, nagu sa palusid. Palav on. Kas siin torul on lahe alla lasta?"
"Nagu kuul kõndimine!"
"Olgu."

Ma läksin ja proovisin.
"vhoouuh!" karjatasin ma

ja järgmisel hetkel olin mõnusasti vees.
Mulle meeldis see kohutavalt, me lasime mitu korda järjest alla. Kõikjal oli meie naer.
Siis jäime me maapeale. Vaatasin taevasse...

Korraga viskas ta mind veepommiga.
Ma ehmatasin, ning Thorne naeris.
Maas vedelesidki veepommid.

Läkatasin ühe tema poole, ja naersin, kui ta pihta sai.
Õhtul
Me olime tema juures.
"Oota, ma teen midagi süüa. "

Läksime tema kööki, kus ta midagi vaaritama hakkas.
"Vabandust, ma käin vestus ära."
"Jah, uksest välja, edasi, uks paremal."
"Aitäh"
Käisin kempsus, ja läksin peegli ette. Mul tundus, et soeng hakkab lahti vajuma. Kohendasin selle, ning pesin käed.
Korraga kuulsin müristamist.
Jooksin kööki, ning vaatasin hirmunult Thorne´ile näkku.

"Täna sa koju ei jõua" ütles ta mulle. Me istusime lauda, ja hakkasime sööma.
"Vaata ilma. Vihm, äike. Sa võid minu voodis magada, ma olen diivanil."
Vaatasin hirmunult õue.
"Aitäh, ka mina ei tahaks koju minna. Pärast saan veel pihta!"

Peale sööki läksin magamistuppa. Toas oli soe. Vahetasin riided, ning istusin voodile.
Päris pehme. Heitsin pikali ja tegin juuksed lahti. Uni tuli peagi, ja viis mind kõikvõimalikumaale.
Hommikul

Ärgata oli hea. Mul oli kohutav tahtmine minna vanni. Seda ma ka tegin.

Peale seda panin riidesse, ning otsustasin minna ja süüa teha. Kuid mul ilmnes üks probleem... Probleem oli selles, et keegi oli juba must ette jõudnud. Keegi võõras.
___________________________________________________________________________
Aitäh, et lugeda viitsisitte. Mul pea nii pehme (vihkan haigusi ja migreeni).

"Appi! Thorne, tule! Appi!!!
Järgmisel hetkel olin ma pikali, täis tumedust.
*******************************************************************

Kui ma ärkasin, olin ma väga suures segaduses. Vatasin Thorne´ile otsa.
"Ma olen haiglas, jah?" küsisin ma.
"Jah. On sinuga kõik korras?"
Järsku läks kõik mustaks.
"Kuule, pane tuli põlema, see ei ole naljakas!"
"Mida? Tuli põleb!"
"Ei põle. Ära aja jama!"
Ta ohkas ja kõndis välja.
"Doktor, meil on jama. Tal... Ta.."
Nad rääkisid Doktoriga. Järsku hakkasid mu silmad valutama.
Kõik tuli tagasi.

"Nii... Teiega on siis nii..." Mu süda puperdas, kui doktor minuga rääkima tuli..
"Te kukkusite, ning lõite oma pea kõvasti ära. Lisaks saite te suure šoki. Nüüd on lood sellised: teie meeled võivad kõikuda. Kõige rohkem nägemismeel.
"Mida?" ägestusin ma.
"Rahunege. On kaks valikut. Loota imele, või siis teha ära operatsioon."
"Mis on risk, ja summa?"
"Risk on väga väike, ja summa katab kindlustus."
Jäin mõttesse. Mu hinge tabas paanika, ja kõik oli jälle pime.
"Tehke see operatsioon kohe ära." ütlesin ma väriseval häälel.
"Oodake, selle teeme alles viie tunni pärast. Me peame kõik valmis saama." Ma ei saa aru, kuidas ta nii rahulikult rääkis.

Siis pöördus ta Thorne´i poole:
"Te peaksite peale operatsiooni minema kuhugile reisile. Või siis kusagile maale.
Kas te elate koos?"
Siis tegi Thorne midagi imelist.
"Jah, elame."
Ma hingasin kõvasti sisse kõht oli krampis. Pilt tuli jälle tagasi. Doktor vaatas mind hektkeks kahtlustavalt, ja siis hakkas uuesti rääkima:
"Soovitatavalt minna kusagile, kus on värske õhk. Ja ta ei tohiks end koormata."
"Selle eest me holitseme" vastas Thorne naeratades.
Doktor lahkus.

"Mis üldse juhtus?"
"Keegi oli mu majja sisse murdnud. Röövel ei viinud küll midagi ära. Sa hirmutasid teda."
"Ja kuhu me läheme?"
"Minu maamajja."
"Eeeemmm..."
"Jäta nüüd! Sulle hakkab seal meeldima!"
"No hea küll. Kui sa nii arvad."
"Usalda mind."
Siis kästi tal lahkuda, sest ma pidin enne operatsiooni puhkama ja rahunema.
Jäin kohe magama.

Kui ma ärkasin, siis nägin enda ees doktorit.
"Nii, nüüd jääd sa kohe magama, ning kui ärkad, on kõik korras."
Ta tegi midagi, ning siis ma juba magasin.
"Cheryl, ärka üü-ü-le-ee-s."

Tegin silmad lahti. Ma polnud üldse väsinud.
"Miks juba? Kas operatsioon jääb ära?" küsisin ma segaduses.
"Mis sa ajad?! Operatsioon on läbi! Kõik on korras" teatas mulle Thorne.
"Jess! Tore! Siis läheme koju tagasi." Ma hakkasin tõusma.
"Kahjuks peate te täna ja homme veel siin olema."
"Miks? Kas midagi on valesti?" Läksin ma jälle paanikasse.
"Ei. See on operartsioonijärgne ettevaatus." teadis Thorne.
Rahunesin. Kõik oli nii kummaline.
Paar päeva hiljem
Mind kirjutati just haiglast välja! Ma olen täielikult paranenud, ning me hakkame varsti tema maamajja minema.

Pregu jalutame koju.
"Milline see on? See maja?" küsisin ma talt.
"Noh. See on kena... Ja suur... Aga seal on üks voodi. Nii et ma loodan, et sa ei ole vastu."
"Ei. Me oleme täiskasvanud" ma naeratasin.
Ka Thorne taipas, ning muigas.
Hommikul
Hommikul jõudis takso, ning paari tunni pärast olime me kohal.

"Waaoo! Kus mu fotokas on?" Ma haarasin selle, ning tegin kohe paar pilti.
Siia siis maja sisemusest:
Sisse astudes:


Koridor. Siit saab minna kööki, magamistuppa, vaheseina ja elutuppa.


Köök. Siit saab minna veel söögituppa.

Magamistuba.


Vahesein on pisike, sealt saab minna vannituppa.

Ja elutuba.

Aed oli väga kena. Basseinil oli toru, ja seal oli veel ka batuut!

Siis tuli Thorne minu juurde:
"Ma mõtlesin, et kui me siin oleme, võiks me siin mõnda aega ka elada!"
Esimene mõte oli, et
"Muidugi!"
Teine mõte, õigemini emotsioon oli kurbus.
___________________________________________________________________________