Jesse ¤neljas

Olen jõudnud otsusele. Otsusele, mis ei pruugi olla õige, aga hetkel ma ei näe selles midagi valet ka. See muudaks mu elu. Kas paremaks või halvemaks, seda ma veel ei tea. Aga kindel on, et mu elu võib muutuda. Ma kavatsen ära joosta...edasi minna...siit lahkuda...elada paremat elu. Kuhu ma lähen, seda ma veel ei tea, aga kuhugi ma ikka ajutiseks minna saan. Olen kaalunud oma sõbrannasid, aga nemad hävitasid meievahelise suhte, sest ma pidavat eriti nõme olema, et ma neid peole ei kutsunud ja et mul pole oma poissi ja mida kõike veel.


Kuid ma kardan, et minu mõtteid nähakse läbi. Ma kardan, et jään vahele ja mu plaanid ebaõnnestuvad. Aga ma ju ometigi pean sellest kõigest välja vingerdama. Kui ma jääksingi oma mõttetu perekonna juurde, et muutuks mu elu mitte üks põrm ja ma peaksin veel kaua-kaua piinlema. Sellepärast ma kardangi astuda suure sammu edasi..


Jesse kõndis mööda pimedat tänavat kuni leidis selle maja, mida otsinud oli. Ta lasi uksekella ja jäi ootama, kuni keegi uksele tuleb. Natukese aja pärast oli kuulda kellegi samme teiselpool ust ning ukse tegi lahti see, keda Jesse näha tahtiski.


„Eee... Jesse? Mida sa siin teed?“ küsis Harry.
„Em, tsau. Meil on noh..vaja rääkida. Mul on ühte teenet vaja. Kas ma saaksin..?“ vastas Jesse veidi kohmetult.
„Õige jah, tule edasi“ ütles Harry.
Jesse läks majja sisse, vaatas korra ringi ja läks Harry järel kööki.


Harry hakkas köögis kohvi tegema ja külmkapis tuhnima. Jesse ei osanud midagi teha ega öelda ja istus toolile. Viimaks sai Harry oma asjadega valmis ja tuli ka istuma.
„Noh, sa ilmselt nüüd küsid, et miks ma siia tulin ja ma arvan, et kuidagi saan ma sulle ka vastata. Ma tulin kodust ära..kuula..ja mõtlesin, et liiguks eluga edasi. Ma oleks ilmselt sinna majja ära hallitanud oma õe ja haiglaste vanematega. Ja et kas ma saaksin ühe öö sinu juures...veeta?"
"Oota, sa tulid kodust ära? Miks? Ühe öö...Ühe?" vaatas Harry Jesset ega mõistnud midagi.
"Jah, kõigest ühe öö. Kui sulle muidugi sobib.. aga kus su vanaisa on?"
"Ah eh...eem, ta läks ära. Või noh, mitte kodust ära nagu sina, vaid lihtsalt...vahet pole."
"Jah olgu, tänud, et mind ikka vastu võtad ja väga hea kohvi on," ütles Jesse lõpetuseks ja naeratas.


Jesse käis veel vannis, pesi hambad ära, pani juuksed patsi ja teised riided selga. Ta kõndis kööki tagasi, et vaadata, kus on Harry, kuid teda polnud seal. Jesse läks Harry tuppa ja avastas, et poiss ongi seal.
"Hm, kus sa siis mind magama paned?" küsis Jesse muiates, kui ta tuppa sisenes.
"Aa, õige jah. Sa magad minu toas, ma arvan, et lähen ise vanaisa tuppa," vastas Harry ja tõusis arvuti tagant püsti. "Ma võin sulle puhtad voodiriided tuua, oota ainult natuke," ütles ta kohe ja läks toast ära.


Kui Jesse juba pehme ja paksu teki all oli, tundis ta end üsna hästi, kuigi mõtetes jooksid kümned küsimused ja kõhklused, et kas ta tegi ikka õieti, et kodust ära jooksis. Varsti sulgeski ta oma silmad ja vajus sügavasse unne.


Hommikul ärkas ta selle peale, et aknast paistsid sisse säravad päikesekiired. Jesse tõusis voodist püsti ja läks kohe kööki. Seal ootasid teda võileivad ja värske kohv. Tüdruk valis kõige ahvatlevama vorstileiva välja ja hakkas seda mugima.


Hiljem küsis ta Harrylt luba arvutis korra käia. Jesse läks oma kirjakasti ja avastas sealt kirja Mattilt. Veidi kõheldes avas ta selle ja hakkas lugema:
Kallis Jesse, ma tean, et olen täielik idioot olnud, aga päriselt ka, ma ei valeta! Ma ei olnud Kuruga kohtingul. Ta lihtsalt kutsus mind sööma. Ja see on ka kõik. Ja pealegi ma tean, et sa jooksid kodust ära. Palun tule tagasi meie juurde, sul pole vaja selle tühise arusaamatuse pärast ära joosta! Me kõik muretseme. Isegi kui sa ei tule, siis ma leian su. Ma luban seda, sest sa oled mulle väga-väga tähtis. Sa meeldid mulle väga. Ma ei valetaks sulle kunagi.
~Matt
Jesse mõtles natuke ning pani kirja kinni. Isegi, kui see jutt pidi tõsi olema, ta ei läheks koju tagasi. Ma olen paremat elu väärt, mõtles ta.


Ma tegin seda ometi. Ma tulin kodust ära! See PIDI olema õige otsus. Ma olen selles kindel, et mu elu tuleb edaspidi hea ja ma loodan, et keegi ei leia mind. Ma ei taha enam kunagi näha Kuru, Matti ja oma perekonda. Ma tunnen..vabaduse hõngu.
Jesse otsustas tulla Harry juurest ära, sest ta pidigi sinna ainult üheks ööks jääma. Tal on omad plaanid, mida leida, keda leida, kuidas edasi elada.


Jesse tundis väsimust, kui oli juba pika tee maha kõndinud. Ta otsustas istuda maha ühe tiigisarnase asja juures. Ümbrus oli väga ilus ning taevas oli väga selge.


Peale puhkamist oli vaja minna edasi üha sügavamasse metsa. Jesse avastas äkki, et õues on kuidagi väga jahe ja pime ning ta otsustas lõkke üles teha. Äkki hakkab nii soojem. Kuid kus ta öö veedab, seda ei teadnud keegi.


Natuke aega lõkke ääres istunud, oma mõtteid mõtisklenud ja niisama tühja vahtinud, kuulis tüdruk järsku mingeid prõksatusi. Nagu oleks keegi oksa katki astunud. Kohe nende sammude järelt tuligi ühest tihedast põõsast välja Harry.


"MIDA KURADIT KAS SUL ARU KA PEAS ON??? EHMATAD NIIMOODI!!! Ma võin kihla vedada, et sul oleks see sita keema ajanud!" lõugas Jesse metsas.
"Tsss, ära niimoodi ka nüüd röögi. Rahu, see olen ju ainult mina, eks ole," vastas Harry rahulikult ja naeris.
"Siin pole midagi naljakat, ma olen šokiäärel!"


"Istu nüüd maha ja ma peaks ütlema, et mõnes mõttes oli küll loll tegu põgeneda ilma varustuseta," ütles Harry Jessele tõsiselt. Tüdruk tundis veidi piinlikust, sest tõsi ta oli, et tal polnud mingit varustust. Ei süüa, juua, taskulampi, magamiskotti, riideid.
"Jajah, aga kuidas sa mind üles leidsid?"
"Jälitasin sind natuke. Proovisin kuidagimoodi vahepeal maha jääda, et sa mind ei näeks," vastas Harry, "võta nüüd vahukomme ja joo see ära," käskis ta Jesset ja ulatas talle kuuma tee.


Natukese aja pärast tundis Harry väsimust ja otsustas magamiskotti ronida. Jesse mõtles, et kas ta tundis väsimust, sest nad olid nii suure vaidluse maha pidanud teemal, kas Harry jääb Jessega metsa või mitte.
Tüdruk seisis lõkke juures ja vaatas leeke. Hetkeks kujutas ta oma vanemaid seal leekides röökimas, aga ta viskas kohe need lollid mõtted peast. Veidi niisama seisnud, hakkas ta järsku läkastama, sest tema kopsudesse tungis vastik lõkkesuits. Läkastades ikka ja jälle, ei ärganud Harry isegi üles selle kisa peale. Jesse kuulis järsku mingeid samme. Samu samme nagu siis, kui ilmus Harry välja. Paanikasse sattudes hakkas ta sonivat Harryt raputama, et too üles ärkaks.


Kuid Harry ei ärganud ja paanika Jesses hakkas üha rohkem kasvama. Ta lõpetas korraks tõmblemise ja vaatas põõsa poole, sest oleks nagu mingit liikumist seal näinud.
Rohkem ta aga ei mäletanud, sest sai suure kõva asjaga vastu pead ja kukkus teadvusetult pikali maha.